pühapäev, 19. aprill 2015

Uus- Meremaa The land of a long white cloud

Hello

Asjalood on nüüd nii kaugel, et suured seiklused Austraalia pinnal on läbi. Enne kui ma siin heietama hakkan, võtan veel viimased nädalad kokku. Kuna paar kuud enne meie viisa lõppu pakuti mulle sponsorship viisat, kulus kogu energia sellega tegelemiseks, kuniks otsustasin selle tagasi lükata. See tähendas seda, et senine working holiday viisa hakkas lõppema ja edasisi plaane meil polnud. Oli ainult unistus minna Aasiasse reisima, kuid reaalselt ei olnud me seda planeerinud.

Roosiaia kuninganna
Ütleme nii, et eelmise aasta algul lootsime viisa lõpuks koguda teatud summa raha reisimiseks, aga nii palju paraku ei õnnestunud. Paljud asjad läksid vett vedama. Töökohad ei olnud nii tulusad, kui oleks võinud ja otsustasime elada täisväärtuslikku elu Austraalias. Eesmärk oli ju näha kängurumaad, kõik mis üle jääb, on boonuseks. Igatahes tuli reisiplaane kokkupoole tõmmata ja teha valikud. Eksklusiivsed Bora-Borad ja Prantsuse-Polüneesiad unustasime ära, sest sellega olekski sel juhul asi piirdunud.

Kahjuks sai meil mõlemal veinimõisades töö otsa juba jaanuari lõpus, mitte veebruari keskel nagu lubatud. Hooaeg sai lihtsalt läbi ja abikäsi polnud enam tarvis. See tähendas automaatselt paarituhandest reisieelarve põrumist. See kolm nädalat, mis me tööta olime, oli justkui sundpuhkus. Käisime rannas ja olime niisama. Tegime reisiettevalmistusi. Jätsime sõpradega hüvasti. Jätsime Austraaliaga hüvasti.

Oli kena see veinimõisa eluke
Kvaliteedikontroll- tuleb hea Cabarnet Shiraz`i aasta
Kogu meie elu, mis me kahe aasta jooksul enda ümber lõime- kõigest tuli lahti öelda, maha müüa, ära anda, koju saata. Ja seda kraami oli meil kogunenud ikka meeletult. Alates toiduainetest, mahlapressist, espresso kohvimasinast, lõpetades kõlarite ja Kuldari õngekomplektiga. Algas suur sorteerimine. Iga pisemgi asi tuli kaalutletult ära grupeerida. Annetasime suure hulga asju heategevusse või pakkusime sõpradele, tuttavate. Igavese hunniku asju müüsin internetis kohalikus foorumis maha. Uskumatult mõttetuid asju ka. Näiteks pikendusjuhtme või riidepuud või vanad telefonid või plastiknõud, hilpudest rääkimata. Koju sai saadetud üks kohvritäis ja üks kastitäis head paremat. Põhiliselt kallim kraam ehk matkavarustus, firmarõivad, suveniirid, lemmikud riided jne. Ma ostsin kolm uut parfüümi ja tahtsin need koju saata, kuid pakki postkontorisse andes selgus, et polegi lubatud ja tuli kõik lahti kiskuda. Nüüd ma siis reisin, neli lõhna seljakotis. Iga päev on valik- Gucci, Versace, Guess või Moschino. Udupeenelt lõhnav backpacker.

Sorteerimist ei teinud lihtsamaks asjaolu, et me ei teadnud veel KUHU me läheme. Millisesse kliimasse. Lõpuks sai otsus tehtud vähem, kui kaks nädalat enne Austraalia viisa lõppu. Järgmine peatus Uus-Meremaa. Riik, kus on iga inimese kohta 10 lammast, ehk ligi nelikümmend miljonit neljajalgset kasukalist! Riik, mille elanikke kutsutakse kiivideks nii puuvilja, kui ka omapärase lennuvõimetu linnu, kiivi, tõttu. Riik, mis asub lõunapoolkera servas. Riik, kus õhk on puhas ja loodus hingematvalt maaliline. Riik, kus on filmitud kuulsad "Lord of the rings" ja "The Hobbit". Riik, mida kutsutakse ka pika pilve maaks- the land of a long white cloud.
Kia Ora ehk heade soovidega tervitus maoori keeles
Kiivi- lennuvõimetu lind
Kes ütles määä ?
Kaasa sai pakitud mõningaid soojemaid rõivaid. Samas aga selliseid vanemapoolseid, mida saaks pärast kotist välja visata, et ei peaks Aasia soojas kliimas seda koormat kandma. Sama mõttega ei võtnud me isegi oma korralikke matkasaapaid kaasa, mis oleks küll Uus-Meremaale sobinud hästi, aga samas ei tahtnud ma neid kobakaid hiljem kaasas tassida. Nii saigi ühes võetud nii vähe, kui võimalik ja nii palju, kui vajalik. Kõik potsikud ja totsikud sai jällegi väikestesse topkadesse villitud. Mõningased ravimite varud erinevateks puhkudeks. Soetasime uued mikrofiiber rätikud, mis on kiirelt kuivavad ja väga kerged. Ülimalt tarbekaks osutusid ka pagasikaal, universaalne taskunuga-lusikas-kahvel-avaja ja pleed. Nii saigi Kuldarile selga 18kg ja mulle 15kg. Suurt kaalu omab Kuldari kotis kaamera ja statiiv, minu omas arvuti ja kogu muu tehnika.

Samuti tuli leida endale sobilik kindlustus. Selle leidmine on mõnevõrra keerukam ja kõvasti kulukam, kui viibid juba välismaal. Tavalised Eesti kindlustusseltsid sel puhul üldjuhul ei aita. Kindlustus on reisimisel aga väga oluline. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib kas halva juhuse või kellegi teise süü tõttu. Neid juhtumeid on küllaga, kus puhkusereisil hüpatakse basseini peakat ja jäädakse invaliidiks. Pärast on saatkonnal tükk tegemist, et inimene koju toimetada ja kogu suguvõsa peab Facebookis ning mujal annetusi koguma. Sõbrad, te võite rahulikult magada, kui meiega midagi juhtub, siis kindlustus taob kõik kinni.
New adventures
Hakkasime juba varakult müüma ka oma kolmandat reisiliiget- autot. Lootsime saada selle eest kenakese summa, kuna me teda nii hästi hoidsime ja hooldasime ja kes teab, siis Kuldar on selline autopede, et ühesõnaga, sinna autosse sai ikka päris palju sisse investeeritud. Ometigi peletasid väljalaskeaasta ja odomeetri näidu suured numbrid ostjaid eemale. Olime ka Perthi linnale liialt lähedal, mis tähendas, et autode valik oli suur- kes otsis odavat autot, sai võileiva raha eest kah. Aga need olid sellised rapped, mis on kohe suremise äärel. Me ei olnud lihtsalt põhimõtte pärast nõus oma autot ära müüma alla tema reaalset hinda, kuna teised sama aastaarvuga olid värvikahjustustega, lekkivad, suitsevad ja koledad. Nii me siis müüsimegi viimse minutini oma truud autot, kes kohe kuidagi ei tahtnud meie juurest lahkuda. Rõhutan, VIIMSE MINUTINI! Sest sõitsime veel oma autoga lennujaamagi.

1 ASI- meil oli sinuga hea, igatseme sind! 
Proovisime kokku kolm nädalat müüa erinevatel veebilehtedel, trükkisime kuulutused ja kleepisime neid linna peale ja hostelite seintele. Tasahaaval hakkasime pidevalt hinda langetama, kuna väljalennu kuupäev tuli aina lähemale. Lõpuks läksime Perthi linna, kuna äralend oli juba paari päeva pärast, kuid ei midagi. Ühtegi tõsist huvilist polnud või olid need, kes kohe poolt hinda kauplema hakkasid. Viimases hädas küsisime Marvelilt palvet, kas ta oleks nõus meie autot edasi müüma ja saaks 10 prossa vahet. Sellist olukorda ei osanud me eales ette näha, sest teadsime, kuidas teised oma autopanne mitmekordse vaheltkasuga müünud on ja meie olime oma hinna juba alla igasugu väärtust lasknud. Istusime pargis, meil oli äralennuni vähem, kui 24h, mõlemad uuendasime internetis rohkem, kui 30 lehekülge, kus kuulutused üleval olid ja langetasime iga natukese aja tagant hinda. Iga tunniga kaotasime aega ja raha. Hakkasin lõpuks lihtsalt nutma. Närv ei pidanud enam vastu. No mida me teeme??

Kolm tundi enne lennujaama minekut helistas üks vend ja tuli vaatama. Inglane, kes oli just Aussi tulnud. Automehaanik. Tegi tiiru ja oli väga rahul. Hinnaks pakkus ainult 1500$ aga meil ei olnud valikut, kes see või mitte midagi. Nutumaik suus lõime käed. Tüüp kraapis kokku 1150$, kuna rohkem automaadist ei saanud ja pank oli selleks päevaks juba suletud. Sõitsime veel lennujaama ja vaatasime nukralt oma truule sõbrale järgi, kellega me unustamatud 68 000km koos veetsime nii vihmas, lumes, kui lõõskavas päikeses.

Olime juba Uus-Meremaal, kui kontrollisime iga päev oma panka ja mida ei olnud, ei olnud seda ülejäänud faking 350$. Ja ma vandusin endale, et ma saan selle kätte, sest me saime soovitud 2700$ asemel niigi 1500-ga kaubale, ma ei saa enam rohkema 350 dollariga vastu pükse. See on meie faking reisifondi raha, mida me oleme faking hoolega kogunud, me oleme oma auto eest siiralt hoolt kandud ja ta on meile nagu oma faking pereliige ja Austraalia sakib. Vot nii tige olin ja rohkemgi veel.

Proovisin talle helsitada, millest loomulikult kasu polnud kunagi. Mõnele üksikule sõnumile ta vastas. Vastas, et tema tegi ülekande ammu ära ja blabla. Jätkasin ta pommitamist ja hakkasin vaikselt ähvardama politseiga ja bluffisin, et me tuleme tagasi Aussi ja meil on kõik ta kontaktid olemas müügilepingul ja me lähme menti. Siis hakkas keerutama. Samas raha ikka ei olnud. Kahe nädala pärast võtsin uue trumbi välja. Leidsin ta Facebookist üles ja otsisin välja ta õe, kellele kenakese kirja kirjutasin ta armsa venna kohta, kes on hale petis ja kui ta oma vennale aru pähe ei pane, siis me lähme politseisse ja ta saadetakse riigist välja. No tegelikult oli ka see bluff, sest seda oleks päris raske tõestada olnud, seda enam, et me ise enam Aussis pole. Aga peale seda kirja oli tüüp vähe aktiivsem vastama ja lubas nädala jooksul ülekande ära teha. Ka seda ei juhtunud, kuid lõppude lõpuks umbes neli nädalat ja lugematu arv närvirakke hiljem saime 300$ kätte, mis on siiski 50 vähem, kui pidi, aga ma lihtsalt ei jõua enam võidelda ja mu Aussi telefoni kaart ka ei toimi enam. Vot selline kena lõpp oli meie Austraalia seiklusel. Selle pärast ma ei viitsigi seekord rohkem heietada neil headel Aussi aegadel, vaid teen seda teine kord, kui olen pisut maha jahtunud.

Oma viimased mõned päevad veetsime veel Chanté ja Egani juures, kes olid lihtsalt nii mega toredad nagu alati. Käisime koos ühel festivalil ja üks õhtu tegi masterchef Egan meile ülimaitsva õhtusöögi. Viimasel päeval tegime veel antipasta õhtusöögi, ehk erinevates valikutes juustu, vorsti, oliive, kuivikuid ja muud head kraami. Sel puhul tõid nad välja ka ühe erilise pudeli veini, mis neil juba mitu aastat avamist on oodanud. Pendfoldsi veinitehasest ostetud mitmesaja dollarine Cabarnet Savignon, mis oli üks parimaid, mis me eales proovinud oleme. Aitäh, et jagasite seda meiega, meil oli au!

Aga nüüd siis helgemate teemade juurde. 20.02.15 südaöösel tähistasime Perthi lennujaamas Kuldari 32. sünnipäeva saabumist. Ulatasin talle pihku ühe naljaka kaardi ja American Beauty Car Show piletid, mis oli tema puhul muidugi kümnesse kink. Unistab teine juba kannatamatult, et saaks oma armukesega koos aega veeta ehk Lincolniga ringi kruiisida. Enne seda tuli aga kaks lendu üle elada. Natuke irooniline, aga Kuldarile ei meeldi üldse lennata ja pidi seda terve oma sünnipäeva päeva tegema. Öösel siis Perthist Sydneysse, kust mõni tund hiljem juba Uus-Meremaale, Christchurchi linna.

Enne äralendu selgus aga lennujaamas tõsiasi, et Uus-Meremaale minnes on meil siiski vaja näidata ka sealt äralendu. Me aimasime, et meil võib seda vaja minna, kuid muude jamade pärast oma pead sellega ei vaevanud. Mis siis ikka. Sealsamas arvuti lahti ja ostsime järgmised piletid… emmm, kuhu?  “ A mis sa arvad, kui läheks näiteks Balile?” No davai, lähme!” Ja otsustatud ta saigi. Ei olnud just kõige soodsam diil, arvestades et Perthist oleks saanud sinna paarisaja dollariga, aga noh…

Meile hakkas Uus-Meremaa juba lennuki aknast meeldima
Nagu ma enne juba kurtsin, siis meie põrsake ei olnud nii punnis, kui meile meeldinud oleks. Kuna ma olen nii palju igasugu reisikirjandust ja blogisid lugenud, hakkasin sealt saadud säästnippe kasutama ja jõudsin paljudeni ka ise. Esiteks liitusin juba eelmine aasta Couchsurfinguga. Kes ei tea, mis see on, siis see on ülemaailmne reisijate ühendus, mille iva seisneb selles, et saad kohalike juures tasuta ööbida. Selle ühendusega on liitunud inimesed, kes on huvitatud vahetamast kultuure, reisimuljeid, leidma uusi tuttavaid ja jagama oma kodu reisijatega. See on nagu kodumajutus.

Nii oligi mul leitud meile meie esimene Couchsurf`i host ehk perekond Christchurchi linnas. Tänu aset leidvale kriketi MM-ile oli linn kriketifänne täis ja pea viimnegi majutus välja müüdud, mistõttu olime eriti õnnelikud, et omale ööbimiskoha varem valmis sebisime.

Meid võtsid vastu Marshall, Stephanie ja nende kolm last. Tegu oli Kanada perega, kes juba 1,5 aastat Uus-Meremaal elavad. Nad on ka ise palju reisinud ja teiste couchsurfer`ite juures peatunud. Nemad on pakkunud kodu 197 inimesele, sealhulgas kahele teisele eestlasele. Me ööbisime nende laste mängutoa põrandale tehtud mugaval asemel kolm ööd ja meil oli väga meeldiv esmakordne kogemus. Õppisime neilt, et lastega saab väga edukalt reisida nii pika- kui lühiajaliselt. Nad soovitasid meile väga palju toredaid kohti ja jagasid kasulikku infot. Meie jällegi tutvustasime Eestit ja näitasime slaidishowd, mis meil teistele näitamiseks kokku on pandud.

Samal ajal meiega tuli sinna ka üks teine rännuline. Muhhammad Pakistanist. Ta on spordiajakirjanik ja tuli Christchurchis toimuvat kriketi maailmameistrivõistulust kajastama. Ta on esimene pakistanlane, keda ma kohanud olen ja kellel peaks automaatselt eelarvamus tekkima, siis unustage ära, ta on jumala normaalne inimene. Päriselt ka. Loomulikult saime temalt ka küllakutse Pakistani.

Captain Cook`i monument, kes avastas 1769 aastal Uus-Meremaa
Sellised vahvad tegelased jalutasid vastu
Käisime cheesery`s ehk juustupoes shoppamas ja pärast gurmeetasime järve kaldal päikeseloojangu saatel
Christchurch on kurikuulus oma maavärinate aktiivsuse poolest. Meie sealoleku ajal täitus neli aastat traagilisest maavärinast, mis võttis 185 inimese elu ja tegi terve linna maatasa. See päev on kirjutatud terve Uus-Meremaa ajalukku musta päevana. Sel päeval kukkus kokku terve kesklinn- kirikud, bürood, koolid, poed, teatrid- kõik. Suurem osa elusid võttis endast keeltekooli varing. Peale seda päeva pakkis koheselt hulk inimesi oma asjad ja lahkus sellest linnast. Majade kaminad ega ahjud ei suitse enam, sest korstnad kukkusid sisse. Terve kesklinn suleti paariks aastaks taastamistöödeks, millele ei paista lõppu tulevat veel sel kümnendil. Inimeste turvalisust valvasid sõjaväelased. Üle maailma tulid kohale päästetöötajad, kes aitasid rususid kokku korjata ja inimesi abistada.
Praegune linnapilt on küll juba hea, kuid oli meie jaoks siiski shokeeriv. Iga tühi plats tähendab seda, et siin oli maja. Ühel tühjal platsil on 185 valget tooli. Igaüks erinev. Igaüks tähistab ühe inimese elu. Ilmekalt kõnelevad toolid iseenese eest, alates imiku hällist, lõpetades kiiktooliga.
Kõikjal käis nobe ehitus. Linn funktsioneerib ajutiselt sõna otseses mõttes konteineris. Kõikjal on konteineritesse ehitatud poekesed, kohvikud, asutused, tualetid, piletimüügid jne.

Nutune pilt
Teater. Rusude all on isegi pingiread kenasti näha
Kirik, mis on toestatud, kuniks rekonstrueerimistööd ka sinnani jõuavad
R.I.P.
Teine asi, mille poolest Christchurch tuntud on, on tema Antartika baas.Leidsime endale kohaliku Bookme.com lehe pealt soodsamad piletid- säästunipp. See lehekülg osutus meeldivaks kokkuhoiuks veel mõni teine kordki Just sellest linnast saavad alguse teadlaste ekspeditsioonid lõunapoolkera tippu, kuhu on vaid viie tunni lennu kaugus. Külalistele oli ehitatud Antartika keskus, mis oli väga põnev ja külastamist väärt koht. Seal sai lugeda väga palju huvitavat selle külma paiga kohta, vaadata videosid, väljapanekuid, filme, pingviine, sõita roomikmasinaga, käia jääkambris, kus on -18 kraadi ja see oli nii õudselt külm, et ma ei tea, mis ma Eesti talvel teen!


Whohhooo
Polaaruurijad
Selliste roomikmasinatega sõidetakse lõuna poolkera tipus
Veetsime aega ka kohalike eestlastega, keda peaks Christchurchis olema kahekümne ringis ja nad käivad tihedalt teineteisega ka läbi. Janika ja Mikk on seal elanud juba üle kahe aasta ja tundub, et neile meeldib. Nad näitasid meile pisut linna ja rääkisid kohalikust elust-olust. Uuesti linnast läbisõidul olles veetsime ühe öö ka nende juures.

Värvilises botaanikaaias
Ikka botaanikaaias, aga mitte nii värviline
Sügis on peatselt käes

Puhkab jalga ja silma
Mount Cooki mäestik, kus meil kahjuks matkamiseks aega ei jätkunud, aga tegime kerge visiidi
Muretsesime omale kohaliku telefonikaardi, et oleks lihtsam asju ajada. Siit ka järgmine säästunipp- Spark kõnekaardiga on suur boonus see, et üle riigi on neil olemas tasuta wifi hotspot kohad. Selle operaatoriga saab telefoniputkade juures tasuta wifis olla. See oli ikka väga kasulik, kui oli vaja otsida infot või vahel niisamagi netis olla.

Veendusime, et Uus-Meremaa on osutunud veelgi kallimaks, kui me seda arvanud olime. Sama kallis või kohati isegi kallim, kui Auss oli. Kuid palgad on seal neljandiku võrra madalamad. Ööbimine oli kulukas, kütus kallim, poes oli enamus hindu kallimad väljas söömine samuti. Kui me muidu armastasime ikka mitu korda nädalas väljas süüa, siis seekord otsustasime enamuse toidukordadest reeglina poest hankida. Kuna me oleme kohvihoolikud, siis avastasime, et koht kuhu me muidu eriti ei satu, MacDonalds, andis ilusti küsides alati kuuma vett tasuta. Poest ostetud Nescafe pulber sisse segada ja tadatadaaa- peaaegu, et tasuta kohvi igas päevas. Mac`ist saab muide ka 30 sendi eest masinajäätist.
It feels good to be lost in right direction
Metsikud kiirevoolulised helesinised jõed
Järgmine säästlik kokkuhoiunipp oli leida endale tasuta rendiauto. Sellega hakkasin ka väga aktiivselt juba Aussis tegelema. Nimelt osa suuremaid rendiautofirmasid pakub varianti nende poolt antud sõiduk teatud kuupäevadel ühest kohast teise sõidutada üks dollar päevas või suisa tasuta. Jah, nii ongi! Mõnikord makstakse veel paagitäis bensiini ka peale. Päris nii ei ole, et ma nüüd lähen ja võtan omale sealt ühe tasuta auto ja siis sõidan minema. Tavaliselt on relokeerimiseks antud aega täpselt nii parajalt, et jõuad lihtsalt ära sõita, vahel saad päeva või kaks lisaks. Aga et sattuda just diili peale, mis oleks asukohtade poolest sobilik, pidi pidevalt kätt pulsil hoidma. Ja siis- ohhooo! Leidsingi meile ühe superluks diili- seitsmekohaline rendiauto ja tasuta auto ülevedu praamiga PLUSS kuni seitse päeva auto äraviimiseks. See oli küll nagu taevane õnnistus. Mu vaev tasus end ära. Hoidsime sellega mitusada dollarit kokku.
Tasuta auto/kodu
Seda autot ei saanud me aga kohe, vaid alles nädala pärast. Seega olime esialgu jalamehed. Mõtlesime, kas hakkame bussiga reisima, milleks oli päris soodsaid lahendusi, kuid otsustasime, et kurat, mugavus ikka maksab ja rendime auto. Nii me saimegi omale Tiidu  (Nissan Tiido). Tiit oli ökopill. Kuna me varaem polnud eriti selliseid autosid näinud ja avastasime, et Uus-Meremaa teed kihavad neist, mõtlesime välja uue mängu- Tiidu mängu. Väga lihtne, aga lõbus mäng- iga kord, kui näed sellist autot, pead ütlema kõvasti TIIIIT!

TIIIIIIT

Üsna reisi alguses leidis meil aset üks situatsioon, millest sai opertsioon. Operatsiooni nimi oli HIIR. Jälle. Alati. Koguaeg juhtuvad minuga mingid õudsad hiire juhtumid. Seekordne toimus keset ööd nagu ta varemgi toimunud on. Ööbisime siis sellises kenas mägimajakeses, kus järve taustal on mäed ja kõik on nii ilus nii ilus. On öö. Keset sügavat und kuulen krõbinat. Kuum jutt käib üle kere, mõtlen kas tõesti!? Kergitan kõrvu ja kuulatan. Jah, ongi nii! Kehakarvad tõusevad püsti ja kattun külma higiga. Raputan Kuldari üles ja piiksun: “Hiiir, kuula, hiiir, tee midagi!” Kuldar teab, mida teha, ta on seda varemgi teinud. Ta kargab püsti, paneb tule põlema ja hakkab enesekindlalt hiirt otsima. Samal ajal olen mina end tihedalt teki sisse mässinud, et vältida võimalust hiirega kokkupuutest. Näen silmanurgast, kuidas see väike värdjas mööda mu riideid alla põrandale jookseb, “SEAL!” näitan otsustavalt näpuga ja tõmban end veelgi tihkemalt teki sisse. Kuldar asub tagaotsitavat jälitama, kuid kaotab ta silmist. Mõne aja pärast näen väikest värdjat uuesti välkkiirusel üle toa jooksmas, “SEAL!” kõlab minu suust jällegi ja seekord Kuldar teda juba silmist ei lase, vaid surub ta nurka. Ta haarab mu parema jala roosa Adidase tossu ja annab sissetungijale hoobi. Nii ta seisabki öösel kella nelja ja poole viie vahel keset meie imeilusa mägimaja tuba ihualasti, ühes käes roosa Adidase toss ja teises hiir. Hiir läks õue, toss nurka ja Kuldar käsi pesema. Hommikul, kui oma kotist riideid hakkasin välja võtma, selgus tõsiasi, et see väike värdjas oli mu kampsuni peale sittunud!

Meie ilus mägimajake, kus juhtuvad öösel hirmsad asjad
Esimene suurem ettevõtmine oli meil Arthurs Passi mäestikus Avalanche Peak`i vallutamine. See 1833 meetrit olid senise elu mitte küll kõrgeimad, kuid raskeimad. Nonstop püstiloodis üleronimine võttis hinge kinni ja tegi pea uimaseks. Üles viiv rada oli kohati puudulik, mida ei teinud lihtsamaks asjaolu, et ta oli järsk. Lõpp oli väga kivine ja viis mööda mäeharja. Lahtised kivid, tugev tuul ja mõlemal pool laiutav sügavik tegi olemise kõhedaks. Pole ime, et see rada oli mõeldud vaid edasijõudnud matkajatele. Aga noh, meil ju Aussi kõrgeima mäe tipp ära võetud ja palju muudki. Kokku kulus meil selle vallutamiseks kaheksa tundi, neli banaani, kaheksa tuunikala võileiba, lugematu arv müslibatoone, kolm liitrit vett ja üks preemialõlu. Kuna väljas oli rõske, riietasime end kihiliselt, mille tõttu hakkas alguses väga palav ja üleval tugeva tuule ja kõrgusest tuleneva temperatuuri languse käes väga külm. Ma mõtlesin vist sada korda, et ma enam ei jõua ja lähen alla tagasi, aga ära käisin, raisk! Pärast olid jalad ikka täiesti makaronid all ja allaminek oli lahtiste kivide tõttu niigi ohtlik, tahtsid kepsud ka veel alt vedada. Järgmised neli-viis päeva olid jalad nii kanged nagu nad pole veel eales olnud. Kuldar käis ringi nagu tal oleks porgand pees. See oli nii koomiline lihtsalt. Eriti siis, kui oli vaja trepist paar astet alla minna, otsis ta silmadega alati pingsalt muud varianti. Kui muud üle ei jäänud, tuli ta käepidemest kramplikult kinni hoides ja jalgu pulksirgelt hoides alla. Samal ajal kõndis 70 aastased temast mööda ja saatsid kummalisi pilke ta poole.

Alguses olime väga motiveeritud
Mott maas
“Not all those who wander are lost.” – J.R.R. Tolkien
Hingetõmbepausidel avanes hingematvalt ilus vaade



“Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn’t do than by the ones you did do.” – Mark Twain 

Päris hirmus, lahtised kivid ja tugev tuul
Kaljunukil kössitav kohalik lind Kia
Tehtud! Nii kui tippu jõudsime, katsid paksud pilved vaate
Dinner in the sky- parim tuunikala võileib, ever!
Järgmine säästunipp oli autosõidukulude jagamine. Selleks liitusin Facebookis vastavate gruppidega, kus inimesed jagavad reisiinfot ja otsivad/ pakuvad küüti. Viskasime ka oma pakkumise üles ja ennäe, meiega liitus paariks päevaks Michaela, kes on sakslane ja ta on fotograaf. Septsialiseerunud beebi- ja pulmafotodele. Ta tuli mõneks kuuks Uus-Meremaale reisima ja töötama. Ühe päeva veetsid meiega veel kaks saksa kutti, kellele trantsporti pakkusime. Kõigi nendega oli meil väga tore.

New places, new friends
Ilmad olid pidevalt väga heitlikud. Üldiselt oli külm! Minu meelest oli väga väga külm. Kohalikud käisid muidugi shortside ja maikadega ringi, mina aga mässisin end pealaest jalatallani, et see 15 kraadi ära kannatada. Ja nemad kutsuvad seda suveks. Vahel oli ka helgemaid hetki, kus tuli päike välja, mis oli üsna soe. Kuid vihma saime ka ikka pidevalt. See vähendas ka huvi vaatamisväärsuste vastu. Uus-Meremaad reklaamitakse alati, kui seikluste paradiisi- lenda helikopteriga, sõida lumelauaga, kiirpaadiga, kihuta raftingu paadiga, hüppa langevarjuga, benji hüpegi on sealt alguse saanud. Keegi kurat ei maininud, et iga asi neist maksab vähemalt 300 dollarit inimese kohta. Kuna me enamusi neist asjadest olime teinud oma elus, siis midagi ekstreemset seekord järgi ei proovinudki. Olime looduse nautlejad.
Spot the tourist 
Kuulus bungy hüpe sillalt
Vahel oli päris kahju, et ilm nii pekkis oli. Sõitsime terve igaviku üsna saare allaotsa välja mööda kitsaid ja käänulisi teid üle mägede ja läbi tunnelite, et näha ka seda ilusat Milford Soundi fjordistikku, mis on väidetavalt Uus- Meremaa kõige pildistatuim paik. Tahtsime minna seal isegi kruiisile, aga no mida sa kruiisid, kui sajab ja udutab.

Mirror lakes
Mirror Lakes
Lilleke rohus
Milford sound
Maalilises Queenstown`i linnakeses andsime Tiidu ära ja jäime oma uut masinat ootama. Sinna vahele mahtus kaks päeva. Käisime kajakkidega sõitmas, ronisime mäe otsa, sõime kuulsat Fergi burgerit, mille ukse taga oli alati tunni ajane järjekord, avastasime et metsas kasvad koduseid murakaid, kärbseseeni ja leida võib nii kuuse- kui pihlakapuid, mida pole juba kaks aastat näinud. Käisime ka aklimatiseerumas koduste temperatuuride tarvis ehk jääbaaris, kus on viis miinuskraadi ja kõik on valmistatud jääst. Külmas ruumis olid jääst skulptuurid, istumiskohad, kaasahaarav muusika, ja loomulikult jäätopsides värvilised kanged joogid. Mõistagi anti seal selga joped ja kätte kindad, aga külm oli ikka.

Queenstown
Sõudemeeskond
Metsamoor
Metsaalune kihas kärbseseentest
Vihmametsas



Ice-Ice baby
Below zero ice bar
Nagu juba varasemalt mitmel korral tunda olime saanud, oli ööbimist äärmiselt raske leida. Lihtsalt ei ole. Kõik on välja müüdud. Isegi kallid kohad. Kohalikud ütlesid, et sellist meeletut turistide massi seletab fakt, et paljudes Aasia riikides oli möödunud aasta majanduslikult väga hea ja seetõttu on tavapärastest tunduval enam Jaapani ja Hiina turiste liikvel. Igatahes oli pidevalt majutuse leidmisega probleeme. Queenstown`is võtsime esmakordselt toa dorm room`is, kus oli kokku neli narivoodit. Me aimasime, et see võib meie ainsaks kogemuseks jääda. Nii oligi. Öösel saabusid peolt tuppa ülejäänud seltskond. Üks norrakas, kes oli end viikingiks joonud, arvas et ta hästi salaja hakkab üht linna pealt kaasa võetud näitsikuga seda vanainimese asja tegema. Ma ärkasin selle musutamise ja prõmmimise peale üles ja sõimasin neil näo täis, niiet kõik ärkasid üles ja kihutasin nad minema sealt. Kokkuvõttes, on odav backpackeri dormi tuba küll säästlik, kuid ei toimi meie puhul.

Tulime uue variandi peale- ostsime endale magamiskotid, et saaksime autos ööbida. Tundus, et seda harrastavad paljud ja ei põlanud meiegi seda ära. Kaob ära mure leida pingsalt ööbimist iga päev ja muidugi palju säästlikum samuti. Meie auto istmed käisid ilusti maha ja olid ka üsna pehmed, niiet uni oli hea. Ööbida sai selleks vastavates loodusparkides või puhkealades, mis olid varustatud tualettide ja vahel ka pesemisvõimalustega. Pesemisvõimalusi pakkusid ka linnades asuvad infopunktid, niiet kasimata me ei olnud.

Dunedini linnas saime uuesti Michaelaga kokku. Ta oli parasjagu ühele noorele fotohuvilisele koolitust andmas ja vajas modelle, kelleks osutusime meie. Hoolimata sellest, et oli külm, oli meil väga lõbus sessioon. Peale seda käisime Cadbury shokolaadi tehases, kus me kord juba Tasmaanias käinud olime. Jõime seal ühed magusad kakaod ja sõime veelgi magusamat shokolaadi kooki. Dunedini linnas asub ka maailma kõige järseim eramu tänav. Täiesti uskumatu, et inimesed seal tõepoolest elavad. Niisama juba poodi piima järgi ei jaluta, vaid mõtled enne järele, kas tõesti on vaja see matk ette võtta. Nägime ka paari autot, mis sinna üles sõitis. Kaugelt hakati hoogu võtma ja poole mäe peal olid pöörded juba nii põhjas nagu hakkaks auto lendu tõusma.

Traavihobune. Naine peab olema täpselt nii kerge, et mees jõuaks seljas kanda
"Love and adventure." What else do you really need?
Lõbus peab olema


Magusalaks
Maailma järseim elamu tänav
Erinevate vähem ja rohkem märkimisväärsete peatustega oligi meil aeg minna lõunasaarelt põhjasaarele. Esimese päeva veetsime pealinn Wellingtonis. Kahjuks oli meil aega vaid ühe päeva jagu, kuid linn jättis endast viisaka mulje. Linnapilti ilmestasid punased trammid ja üldse oli lisaks looduslikule merele ja mägedele kena haljastus samuti. Külastasime sealset Te Papa muuseumi, mis oli väga huvitav. Seal oli tõesti midagi igale maitsele. Erinevad väljapanekud põliste uus-meremalaste ehk maooride elust ja kommetest, ajaloost, floorast ja faunast. Kõige huvitavam oli lugeda ja õppida nende looduskatastroofide kohta ja neid sel maal juba jagub. Alates vulkaanipursetest, mis laavat ja kuumi kivimürakaid laiali saadab, tsunaamid, mis on külasid maatasa teinud, kui maavärinaid, mis korduvalt hoomamatu kahju on tekitanud. Riik on oma asukoha tõttu lausa niisuguse koha peal, et iga päev toimub seal väikseid maavärinaid. Tol päeval oli mõõdetud mõningaid väiksemaid, kuid meie neid ei tundnud. Öeldakse, et inimene tajub võnkeid alates kolmest magnituudist.
Sellised trammid, mis künklikul maastikul sõidavad
Tolle päeva maavärinate register
Kohaliku Air New Zealand`i lennufirma juubeli puhul sai ka lennuki maketis käia kapteni toolis istumas
Pappkastidesse tehtud raamatupood
Tüüpiliste teatriistmetega välirestoran
Või vannist ehitatud istumiskohad
Võtsime plaani järgmise mäe vallutamise. Seekord vulkaani nimega Mount Doome. Viimati purskas see põrguline seitsmekümnendatel ja jäime lootma, et ta seekord üle keema ei hakka. Lugesime instruktsioonid läbi, millised on ohu sümbolid ja asusime teele. Ilm oli külm, tuuline ja rõske, ent ennustuse järgi oleksime pidanud kuiva nahaga pääsema. Hakkasime vantsima ja mida edasi, seda külmemaks ja tuulisemaks ilm pööras. Lisaks hakkas nähtavus kaduma. Viimane viiendik oli ilma konkreetse rajamärgistuseta lahtiste söekamakate vahel ja otsas ronimine. Vinge tuul lõikas läbi lihast ja luust ning pilved mässisid paksu kihi me ümber niiet nähtavust umbes 30m. Vulkaanitippu, mida vallutasime võisime vaid silme ette manada, sellest ei olnud kontuurigi. Nägime täisvarustuses matkajaid tagasi pööramas. Tõdesime meiegi, et tingimused on karmid ja seekordne tipp jääb võtmata.

Alguses ikka näpud püsti
Laava vagu
Söekamakate vahel kringliks külmumise äärel
“A journey of a thousand miles must begin with a single step.” – Lao Tzu

Rotarua piirkonnas on tänu vulkaanilisele aktiivsusele pidevalt õhus tunda tugevat spetsiifilist lõhna, mis meenutab mädamuna, kuid on tegelikult väävel. Kõikjal võib näha maast väljuvaid aurusambaid, mida tekitab maast väljuv kuum vesi. Kuumavee allikaid ehk keisreid on seal tõesti palju, lisaks sellele ka muda. Osad neist maast väljuvatest vedelikest võivad olla tulikuumad. Isegi neis, mis on sobilikud sees istumiseks, on liialt soojad ja pikema aja peale võib seal hakata halb. Küll aga pidavat see tervendava toimega olema. Meie käisime looduslikes kuumavee allikates ujuma ja veel teisteski, mis nii looduslikud polnud, vaid olid eelnevalt siiski filtreeritud, kuna tegu oli spaga.

Looduslik spa
“Once a year, go someplace you’ve never been before.” – Dalai Lama 
Eelviimasel päeval enne ärasõitu saime kokku oma vana töökaaslasega Tasmaaniast. Claudia on kohalik kiivi ja elab Campbelli linnakeses. Väga tore oli teda üle pika aja näha. See on ikka väga meeldiv tunne, et meil on tekkinud sõpru üle maailma.

Uus-Meremaal on ka mitmeid tunnustatud viinamarja piirkondi. Ka minu lemmik rieslingud on sealt pärit
Amen
Lõpuks oligi aeg sõita Aucklandi, et sealt võtta ette uus seiklus Aasiasse ja jätta Okeaaniaga hüvasti. Kahjuks meil Aucklandi linna jaoks enam aega ei jätkunud. Sõitsime vaid kiirelt läbi kesklinna. Kokku veetsime Uus-Meremaal peaaegu kolm nädalat. Tegelikult oleks seal võinud olla tunduvalt kauem. Neile, kes on huvitatud ka matkamisest, soovitaks varuda aega kaks kuud. Sel juhul on ehk tõesti mõistlik osta kohalik camper buss, kus saab magada ja süüa teha. Ma ei ütleks, et mul millegi tegemata jätmine seal kripeldama jääks, kuid põhjust tagasiminemiseks on rohkem kui küll. Ehk kohtume veel, pika pilve maa.



This is it
Check your mailbox!

1 kommentaar: