Krokodillid, kaamlid ja lühike karjäär Port Hedlandis

Tere

Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis vahepeal on elu olnud nagu Ameerika mägedel üles ja alla ja vahepeal pea alaspidi ka. Alustasime tööd oma "viimases" kohas siin mandril, üsna pea saime aru, et see ei jäägi viimaseks ja istusime taas autosse, et kuskil mujal uus ja hoopis teistsugune punkt panna meie teise aasta seiklusele siin Austraalias. Ütlen ausalt ära, et selle blogipostitusega ma teid tänasesse päeva ei vii- selleks peaks ma nädal aega pimedas ruumis istuma, et kõik pildid ära sorteerida/töödelda ja jutt valmis kirjutada. Aga nagu õpetaja Laur juba Joosep Tootsile ütles: "Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool."

Detsember või? 

Pooleli jäi jutt Darwinis, mis oli tavapäratult ebahuvitav linn. Olime saanud just kinnituse, et 2000 km kaugusel ootab meid ees uus töökoht. Juhhuuu! Alates septembri algusest olime ju purjetanud ning mööda maad ja ilma ringi rännanud. Aeg oli oma kahekuulisele meeldejäävale seiklusele lõpp teha ja leida omale viimane töökoht siin mandril, kus oleks hea raha teenida uuteks seiklusteks lõunapoolkeral. Lahkusime Darwinist ilma igasugu emotsioonideta ja asusime  teele. Õnneks oli meil mõni päev aega, et uude kohta jõuda, nii et saime  teepeal uudistada kõike, mis vaatamist vääris. Oli palav ja niiske. Kärbseid olid suud-silmad pidevalt täis ja üldse oli selline viu-viu-viu väsimus olla, sest õieti magada ei saanud selle ilmaga.

Päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera.

Osariik nimega Põhja Territoorium on enamasti tuntud oma troopilise kliima-, krokodillide rohkuse- ja tugevate aborigeenimõjutuste poolest. Otsustasime kõik oma silmaga üle kaeda. Käisime troopililises vihmametsas koskede all ujumas, mis oli äärmiselt kosutav värskendus. Momendiks vaid, sest üsna varsti higistasid jälle nagu oleks just triatloni läbi teinud. See oli ühtlasi ka üks väheseid kohti selles piirkonnas, kus on ohtutu ujuda, kuna tegu on suhteliselt kinnise veekoguga ja krokodille seal ei ole. Väidetavalt. Meid igatahes keegi ära ei söönud. Üleüldse meeldivad kroksidele kõige enam justnimelt saksa turistid. Neid on aegade jooksul ikka omajagu siin Austraalia vetes otsa saanud. Sagedasti on lehepealkirjaks jälle üks õnnetu juhtum, kus kuni 12 meetrine krokodill on natuke näljane olnud ja mõni inimene natuke loll ja veekogu äärde kalale läinud või niisama jalgupidi sulistama või lihtsalt liiga uudishimulik olnud. Üldiselt ei tohi kuskile vette ega vee lähedale kippuda.

!!!

Oeeehhh, kui hea

Sulla-mulla

Ei ühtegi kroksi, kalad ainult

Lichtfield National park

Mataranka hot springs

Enne ja kohe pärast

Üks Austraalia kuulsamaid rahvusparke on Kakadu National park. See on tuntud oma aborigeenide poolt aastatuhandeid tagasi tehtud seinamaalingute poolest. Loomulikult on seal ka omamoodi looduse ilu, aga aborigeeni pärimus on siiski peamine. Käisime siis meiegi vaatamas. Kuna me oleme sellised vinguviiulid ja kui su nahk niigi kleebib ja sada tuhat kärbest su külge liimile tuleb, siis me tegime tempos ja vahtisime peamised punktid ära selles meeletus rahvuspargis, mida inimesed tavaliselt neli päeva uudistavad. Üleüldse olid pooled asjad seal kinni, kuna vihmahooaeg algab ja selleks ajaks kolivad kõik kohvikud end kokku ja tulevad poole aasta pärast tagasi. Kui seal kallama hakkab, siis võib lühikese ajaga vesi tõusta ülepeakaela.

Juba aastatuhandeid tagasi olid aborigeenid testosterooni täis ja tegid seksikaid koopamaalingid

Jahihooaeg

Meil oli pärismaalaste kritseldustest ja matkamisest kõrini, hakkasime actionit otsima. Läksime jõekruiisile, et ikka neid krokodille lähemalt vaadata. Võtsime kohad esireas sisse ja asusime Adelaide river`i peal kruiisima. Vesi oli sogane ja jõgi lai- nagu oleks olnud kuskil Aafrika loodussaates, ainult, et jõehobude asemel hakkasid veest välja välkuma helepruunid jõllitavad silmad. Vahepeal oli natuke selgroogu ka näha. Ja olidki päris kroksid. Igavesed mölakad sellised. Salakavald kah. Mei oli vapper noor tüdruk giidiks, kes spetsjomm ehitatud agregaadiga asetas vee kohale korraliku känguruliha tüki, no selline mõnus paarikilone käntsakas. Hoidis seda mõnda aega seal. Kroks oli distantsil. Ei hinganud vist ka mitte. Pinge tõusis. Trummipõrin. Ja siis ühe hüppega tuli kroks ja ampsas lihakäntsaka ära ja neelas täiega tükkis alla. Läinud. Kruiisisime ja söötsime seal erinevaid krokse oma tund aega- sama lugu igaühega. Varitsevad ja siis ründavad.

Hiilib

Väike amps

Järgmine kord, kui kalale või ujuma lähed, siis mõtle, kui üks selline jõhkard ühtäkki välja tuleks

Peale seda ilmusid kohale veel ka kümmekond kotkast. Mitte sellist pistriku suurust nagu hea vedamise korral meie metsades kohata võib, vaid ikka korralikud suured võimsad linnud, kes võiksid oma küüniste vahel vabalt lilliputi suuruse inimese kaasa haarata ja siis oma pesasse ära viia. Meie vapper nooruke giid viskas neile lihapalakesi õhku ja kotkas igavene vilgas oma kullipilguga nägi tuli ja võttis selle lihapalakese murdsekundite jooksul ära, enne, kui see maha jõudis kukkuda.

Uhke olemisega lind

Kullipilk

Võimsad linud

Vahepeal oli kaks päeva pikka palavat igavat kõrbe sõitu. Tegime paaritunniste vahetustega, sest see päike ja sirge tee tegid päris kähku päris soodaks. Lisaks arvas meie konditsioneer, et just nüüd on paras aeg hakata streikima ja vahepeal lõpetada koostöö…

Jõudsime Broome nimelisse linnakesse ja veetsime seal kaks päeva. Kliima mitte oluliselt parem, kui Darwinis, küll aga oli seal muidu meeldivam atmosfäär. Ilus pikk liivane rand ja krokside eest hoiatavaid silte polnud ka kuskil näha. Ma lausa jooksin sinna vette. Päevasel ajal me eriti oma konditsioneeritud toast lahkuda ei soovinud, aga õhtud olid Broomes küll imeilusad. Nüüdseks olime vahetanud Austraalia idakalda päikesetõusud läänekalda päikeseloojangute vastu. Ja ma ütlen, see päiksekera on ikka tulipunane, kui ta sinna India ookeanisse upub. See piirkond on tuntud ka oma metsikute kaamlite poolest. Mitte nii metsikutega, vaid täitsa dresseeritud üheküüruliste kaamlitega sai päikseloojangul sõitma minna. Me otsustasime, et meil on oma kahe jala peal ka täitsa hea ja olime niisama mõnusad.

Kõrbest jooksu saanud ja kohe vette tormamas

Karavan

India ookean, pole ammu näinud, oled olnud igatsetud

:)

Broome kohta veel nii palju, et see on tuntud oma pärliistanduste poolest. Sellest oli põgusalt juttu ka eelmises blogis, aga pärlilaevadel töötamine on eestlaste seas jätkuvalt väga populaarne. Nii mõnigi on pool aastat seda roppu pärlipüüdja tööd teinud ja siis omale eestis viienda seeria bemmi ostnud. Pärast räägib, et on elumees, käis Aussis. Broome linnakeses oli iga teine pood pärli butiik, kus müüdi erinevaid pärli ehteid. Oli klassikalisi pärlikeid, kui ka luksuslikke kõrgekvaliteedilisi käsitööehteid, mille hinnalipikul ilutses päris mitmekohaline number.

Selline jäme puu kohe kutsub kallistama

Broomes sattusime ka mitmete mangopuude otsa. Või noh, me ei turninud nende otsas, aga nad lihtsalt kasvasid suvalistes kohtades. Ma olen ju suur mango fänn. Eestis neid eriti ei müüda, või kui müüakse, siis hingehinnaga ja mingeid väikseid kortsus vilju. Kui ma neid mangopuid nägin, siis olin muidugi ekstaasis. Ma ei teadnudki, et nad nii suured on! Igavesed kõrged puud ja mangod rippusid peal nagu ehted juudi jõulupuul. Kahjuks olid nad veel toorevõitu, et süüa. Aga iga lollgi teab, et viljad küpsevad edasi ja peale mõningast seismist saab juba hambad sisse lüüa. Enne äraminekut võtsin kilekoti kaasa ja läksin meie hotelli nurgapeale mango raksu. Vahtisin veel hoolikalt maha, et rohu sees ühtegi madu keras poleks ega mürgiämblikke. Päike säras silma, sirutasin käe üles mangode poole, endal mangolõhnast juba joovastus ja järsku tundsin teravat valu oma talla all. Ma ei saanud kohe arugi, mis see on, aga kui sandaali vahelt hakkas verd nirisema, sain aru, et astusin mingi kuradi terava ora otsa. Ma ei näinud isegi mis see oli, aga ilmselt oli mingi idikas mango raksutajatele lõksu üles seadnud. Minul hakkasid käed ja jalad värisema ja Kuldar talutas mu sealt minema. Krahmasin veel suurest ahnusest ainult neli mangot ka veel kaasa ja lonkasin veel nädalapäevad hiljemgi. Mangod olid kahe nädala pärast küpsed ja olid maitsvaimad, mida ma eales söönud olen.

Broome

Lõpuks jõudsime kohale kohta nimega Port Hedland, mis asub Austraalia läänekaldal, umbes täpselt läänes. See on samuti üks kõige kuumemaid ja niiskemaid kohti, mis võimalik leida. Sealt vaid kiviviske kaugusel olevast paigast mõõdetakse ikka ja jälle kuumarekordeid. Vaid hiljuti oli seal 52 kraadi. Antud aastaajal on Port Hedlandis igapäevaselt 40 pluss kraadi, niiskus maksimaalne ja öine temperatuur ei langenud kordagi alla 30. Sinnasõites oli meil kohe tunne, et mille kuradi sisse me end nüüd mässinud oleme!? Täielik päraperse! Lage punane väli kõikjal ja siis hakkasid paistma suured kraanad, tööstushooned, konteinerid, suured rekkad, raudtee, läbipaistmatute akendega räämas majad, mere ääres tohutusuured kaubalaevad, tänavatel võis kohata üksikuid inimesi, kes olid kõik oranzides tööriietes ja valgete kiivritega.

Hunnik soola

Kaubalaeva tuuakse saatepaatide abil sadamasse

Inimesed tänavapildis

Port Hedland ülevaltpoolt

Port Hedland on meeletu tööstuslinn. Lugematul arvul tonnides viiakse sealt välja soola ja rauamaaki. Sealne sadam on maailmas üks kõige suurema koormusega töötav sadam. Eemal ootavad mitukümmend Titanicust suuremat kaubalaeva oma järjekorda, mil väiksed saatelaevad nad dokki tooksid, et siis kaup peale saada ja üle maailma kaubaga teele minna. Kogu seda toodangut aitavad sadamasse trantsportida rongid. Rongid, mis on samuti maailmas ühed pikimad. Ühe rongi pikkus koos vagunitega kolm kilomeetrit. Kui foori taha jääd, siis võid rahulikult süüte välja keerata ja ümber auto võimlemisharjutusi tegema hakata, sest siis võid mõneks ajaks aja maha võtta. Enamik inimesi selles linnas on mehed, keda kutsutakse FIFO töötajateks ehk fly in fly out. Nende firma lennutab nad nende kodulinnast kohale, nad töötavad järjestikku mõne nädala ja siis lennutatakse nad koju tagasi paariks nädalaks taastuma.

Mitu rongivagunit on pildil?

Söekoormad

Kui kuskil üldse suured tormid ja orkaanid on, siis siin on see koht! Statistiliste andmete kohaselt tabab just Port Hedlandi piirkonda kige suurem hulk tsükloneid. Avalikes kohtades võib kohata silte, mis teatavad hetkeolukorda, olemas on raadiosagedus, mis edastab infot, varjundid, kuhu ohu korral evakueeruda jne. Läbisime meiegi koolituse, kuidas käituda olukorras, kui linna tabab tsüklon. Ettevalmistused selleks hakkavad juba mitu päeva varem, kui hoiatus on välja antud. Alates toidu, joogi, taskulampide varumisest kuni lahtiste esemete kinnitamisega välitingimustes ja liivakottide ladumisega. Kui torm kohal on ja päästjad sind tänavalt leiavad, siis võid uudishimu eest pärast mitu tuhat dollarit trahvi välja käia.

Manuaal tsükloni puhuks

Viimane staatus- ohtu pole

Tormivarjend 

Kui sa ei taha, et ussid vannituppa satuksid, siis lülita tuled kustu

Nagu ma juba mainisin, oli meil töö seal ootamas. Kandideerisime kuulutuse peale, mida vahendas agentuur, kes antud firmale töötajaid palkab. Sain juba varem teada, et seal töötab ka üks omasoo ihar tütarlaps, kellega Tasmaanias koos töötasime. Ta elas meist järgmises toas ja jättis mulle ikka vahel toredaid kirjakesi. Lõpuks tekkis talle mingi tüdruksõber ja siis nad hakkasid oma elu elama. Ükskord ma läksin vannituppa ja siis ma leidsin sealt eest täiesti palja lesbi. Mitte et ta oleks õppinud oma veast ja lukustanud vannitoa ukse, juhtus sama ka nädalapäevad hiljem. Ta nagu olekski tahtnud, et ma talle alasti peale satun. Okei. See selleks. No Tasmaanias olin mina selle tüdruku ülemus ja ülla-ülla, siin oli tema supervisor. Ma juba tundsin, et see ei saa õige asi olema.

The Esplanade Hotel on selle pärapõrgu kõige uhkem hotell ja restoran. Kui asi puutub söömisesse, olen ma puhtusefriik ja kui ma nägin seda välirestorani osa esmalt, mul vajus karp lahti. See punane tolm, mis ümberringi on, see sitt hõljub ju õhus ka ja sealsed liivatormid ei tee seda vähem hõljuvaks. Ühesõnaga, kuskile istuda ei julgenud, lapp pidi käes olema koguaeg, et seda punast rõvedat määrivat jama maha nühkida.

Baar oli mu teine lemmik jahe koht selles kompleksis, esimene oli suur sügavkülm, kus vahepeal pausi pidamas sai käia

Mina olin palgatud restorani töötajaks, kujunes välja, et mind pandi jällegi hommikusöögi eest vastutama. Arvake ära, mis kell mu tööpäev hakkas? Kell 4.15 hommikul!!! Isegi lüpsinaised ei alusta nii vara. Aga kuna see on nii palav kliima, siis kõik alustavad varahommikul ja kui sa peaks kell 8 hommikul alles ärkama, siis oled sa põhimõtteliselt päevavaras ja luuser juba. Algul oli maruraske end 3.45 üles saada, aga lõpuks harjusin ära. Õnneks elasime selles samas hotellis. Tihtipeal käis veel üleval korrusel eelmisest õhtust pidu, kui mina juba sammud tööle seadsin. Tegin hommikul vara kohe oma 7 tundi tööd ära ja sain siirduda iluuinakule lõuna aeg. Vahel käisin ka õhtul tööl.

Üks ilupõõsas oli ka keset seda punast tolmust linna

Ja üks muruplats

Kuldar palgati tegelikult lennujaama baristaks, ehk kohvitegijaks. Lennujaama kohvik kuulub samadele omanikele. Seepärast me oma kaheksast tööpakkumisest tolle valisimegi, kuna Kuldar tahtis väga barista tööd teha. Kohe alguses hakkas aga üks kepp ja käpikud pihta. Selgus, et see kohvik ei olegi päris valmis ja et kohvimasin, millega ta töötama pidi hakkama, et see lendas ka õhku ja üleüldse hakkab ta praegu hotelli restoranis tööle. Okei, natuke aega.

Iga jumala päev pidi ta käima küsimas, et millal ta lõpuks OMA töö peale saab. Vastuseks muudkui hispaanlaste kombel manjaana, manjaana ja kõik laiutasid käsi. Kogu see töötajaskond oli seal väga ebapädev. Istusid kontoris koguaeg või suitsunurgas kambakesi, olid klientidega ebaviisakad, looderdasid, kogemustest polnud juttugi. Tihtipeale olid õhtusöögilauad kaetud nii, et külma roa söögiriistad olid kaetud sissepoole ja sooja omad väljapoole- no see on kuldreegel ja seda teab iga mats ka, et eelroog süüakse enne pearooga! Vahetuse lõpus tuleb alati nuge-kahvleid poleerida, kui nad on pesust tulnud. Võtsin mina siis pangetäie kuuma vett ja lisasin sortsu äädikat ka veel sisse- see teeb noad-kahvlid eriti säravaks ega jäta ühtegi veeplekki peale. Samal ajal vahtis 19 aastane kolleeg mind karp lahti, et mida ma teen. Seletasin siis, et NII TEHAKSEGI! Selle peale ütles ta mulle, et tegu on ajaraiskamisega, kuivatas ise märja rätikuga oma arust lusikaid edasi ja passis teise käega telefoniga Facebookis. No mingi pubekas ei tule mulle ütlema, mis on ajaraisk. Ta arvab, et on kõva tegija, sest töötas kolm aastat Subways. Arusaadavalt pole tal aimu, kuidas asjad PÄRISELT käivad, sest Subways on ju plastiknõud. Hea et ma ei öelnud talle, et ta võiks tagasi minna võikusid vorpima, sest ta on täiesti mõttetu tsikk.

Eriti vihaseks ajas mind, et meie “supervisorid” olid ise lollid kui lauajalad ja oskamatud, hoolimatud töllakad, kelle vastu tõesti puudus igasugune austus. Kuna ma tegin iga hommik oma mitukümmend kohvi, siis palusin supervisorial tellida kohviube juurde, kuna neid kulub paar-kolm pakki päevas. Selle peale vastas ta mulle täie enesekindlusega, et ta ei kavatsegi praegu juurde tellida ube, kuna meil on laos filtrikohvi puru olemas, kasutagu ma seda. Ma nagu WHAT THE FUCK!?? Kui sa lugeja üldse tead, kuidas barista kohvi tehakse, siis sa tead, et filtrikohviga, EI SAA barista kohvi teha. Masin lihtsalt laseb vee sellest purust läbi, kuna see on liiga peenikeseks jahvatatud ja kohvi tuleb mõru, põlenud maitsega, ilma kreemise kihita, rõve solk, mida isegi tasuta juua ei kannata. Päriselt kaa.

Osakonna direktor oli alkohoolikust M. Kord avastasime ta kell viis hommikul hotelli lifti põrandalt magamast, pudelid kõrval. Talutasime ta tuppa ja järgmine päev oli kontor alkoholiaurudest paks. See polnud ainus kord. Oleks, et ta siis vähemalt oma tööd hästi teeks. Aga ei. Nelja nädala jooksul polnud Kuldar ikka oma lepingulisele tööle saanud ja me olime juba tüdinud küsimast. Lõpuks oli graafikusse vabsjee keegi teine tema töö peale pandud. Siis Kuldar ütles, et ta kas saab oma positsiooni või on see tema viimane päev. Vastuseks oli see, et tee, mis sulle antakse ja me olime nii ülbed küll, et ei lasknud omale pähe istuda. Sama päev hakkasime kotte pakkima. Eks ma muidugi stressasin, et nii hea rahakogumisvõimalusega koha üles ütlesime, aga no… piinlik hakkas seal töötada selliste jobudega. Lisaks tekkis mul elus esimest korda lööve. Ma pole millelegi allergiline, aga juba esimesel nädalal seal ilmusid mu jalgadele jõle rõvedad laigud. Nagu psoriaas. Sügelesid nagu põrgulised. Ja muudkui laienesid siia ja sinna. Ostsin apteegist igasugu rohte, aga miski ei aidanud. Nädal peale lahkumist, olid laigud peaaegu kadunud. Ma eeldan, et see oli see tööstustolm.

Emily`ga piknikul

Kokkuvõtteks saime natuke rikkamaks. Eriti kogemuse poolest. Elada kohas, kus pole mitte midagi teha, mitte kuskile minna, on talumatult palav ja ümberringi on kole. Tegelikult oli paar täitsa lahedat inimest ka- minu paariline ehk hommikusöögi kokk tailanna Selena ja lennujaamas kohviku kokk peruulane Emily. Ühel korral käisin ma tüdrukutega isegi peol. Üks eesti tüdruk oli ka meiega.Aga siiski selle nelja nädala tipphetk oli tunne, kus auto oli pakitud ja võtsime ette linnast väljaviiva tee ja ei vaadanud peeglist mitte kordagi tagasi.

Aitäh jõulupaki eest Pärnu pere :)

Ägedat jõuluaega kõigile ja ärge üle sööge. Niikuinii sööte :D

Austraalia punane süda- Uluru

Tere

Nagu eelmisel korral lubatud, siis seekord ootavad teid ees kuumad uudised. Ja nii ongi- endalegi vastutahtmist oleme taaskord sauna elama kolinud. Suvi hakkab kätte jõudma, mis tähendab seda, et temperatuur püsib 40 kraadi juures. Pole vist vaja öelda, et see on täiesti ebanormaalne...

Kõigepealt klatin ära ühe võla eelmisest blogist- Sydney pildid.

I never get enough of Sydney lights

Big city life

Million dollar view

Nii. Ajamasin viib meid tagasi sinna, kus pooleli jäi. Jätsime Airlie Beach`iga hüvasti ja asusime jälle teele. Sihtpunktiks olime välja valinud Darwini, mis on Austraalia põhjapoolseim linn, et siis hakata tööd otsima. Ent Darwinisse on mitu korda rohkem, kui tuhat ja üks kilomeetrit, ei vaevanud me end ajakavaga ega liigse planeerimisega- panime lihtsalt tuhatnelja ajama.

Teekond purjetades Airlie Beach`ilt Sydneysse, sealt lennates tagasi. Edasine teekond autoga mööda maismaad

Esmalt sõitsime mõnedsajad kilomeetrid ülespoole, et külastada Elo ja Karelit. Veetsime nendega ühise õhtu juttu puhudes ja järgmisel päeval alustasime uute seiklustega. Läksime linna nimega Cairns. Paljudele eestlastele on see üks meelispaik. Peab ütlema, et mina selle linna võlusid ei märganud ja jättis ta mu üsna ükskõikseks.

Linnast suva, läksime vihmametsa, sest teadsime, et varsti meile neid teepeale enam naljalt ei jää. Ja et niisama tavaline ei oleks, siis sõitsime üle vihmametsa õhugondliga. See oli omamoodi vägev atraktsioon. Kõrgelt oli hoopis teistmoodi vaadata kõiki neid erinevaid puid, mis kõik sirutasid oma ladvad päikese poole. Ühtekokku kestis see sõit pea tund aega.

Kuubikus

Pilgud ja nooled

Maha tulles ootas meid ees Kuranda nimeline külake, mis pakkus turistidele mitmesugust meelelahutust. Kõiksugu väikesed suveniiripoekesed ninni-nänniga, muusikud, söök-jook jne jne. Meie otsustasime minna sealsamases asuvasse liblika majja. Oli see vast ilus paik, vaadata neid kirkavärvilisi liblikaid muretult ringi lendlemas õielt õiele ja oma liblikaelu elamas. Selles kasvuhoonesarnases troopikamajas (kus oli mõistagi megapalav) lendles ringi mitu tuhat graatsiat. Seal tegeleti igapäevaselt liblikate paljundamisega. Teadagi ei ole liblikad just tuntud oma pikaealisuse poolest. Parimad sordid peavad vastu pisut alla aasta. Nende aretamine on aga pikaajaline protsess. Nii me saimegi vaadata, kuidas laboris kaks Ebola kostüümides teadlast igapäevaselt liblikaid paljundasid.

Papilio  (ladina k liblikas)

Lisaks sellele, et liblikamajas käik väga ilus elamus oli, saime ka päris palju targemaks nende hingeelu kohta. Näiteks selgus, miks need kõige ilusamad elektrisiniste tiibadega liblikad maandudes kohe oma edevad tiivad kokku panevad- nende loomuses on kaitsta end ärasöömise eest. Liblikamajas ei ohusta neid peale turistide muidugi keegi, aga looduses on mitmed isendid ühest liblikakõhutäiest huvitatud. Täiesti muretult laiutasid oma tiibasid kollased, oranzid ja punased liblikad- nende värvus on turvaline ja neid eriti söögiks ei armastata. Mõnusalt julged olid nad ka- eriti meeldis neile mu kaabu peal puhkamas käia. Selle vastu  ei olnud mul mõistagi midagi.

Miss Butterfly

Kuna Kuranda külasse saabusime gondliga, siis oli vaja ka tagasi auto juurde saada. Ja et jällegi tavaline poleks, läksime vanaaegse rongiga. Väidetavalt on tegu ühe maailma ilusama raudteelõiguga. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga päris kindlasti oli ta ilusam, kui Tallinn- Vasalemma liin. Rohkem kui tunniajane sõit viis meid jällegi läbi vihmametsa, ületas 15 silda ja läbides mitmeid tunneleid, möödudes koskedest, kanjonist ja viies meid käänulist teed pidi tagasi linna.

See vana hea retro

Raudtee looklemas üle kuristiku

Piltilusad kosed

Pooled vagunid on veel seljataga

Tol õhtul telkisime ühes karavanpargis, milles pole mitte midagi erilist. Kui saabusime, oli juba pime. Mingi hetk vastu hommikut ärkasin üles ja parsjagu hakkas päike tõusma. Alles siis sain aru, KUI ilus see paik oli ja KUI ilus on Austraalia ja KUI meeldejääv ning eriline on iga jumala päev meie reisist. Olla kodutu, töötu, rändur Austraalias polegi nii halb, või mis? Valge liiv, palmid, päikesetõus ja hommikusuplust tegevad delfiinid. Vot see ongi see, milleks ma selle suure seikluse ette võtsin.

Kui sa oled millestki juba kaua unistanud, siis pagana pärast- TEE OMA UNISTUSED TEOKS!!!

Sõitsime Port Douglasesse, mis on idakaldal viimane suurem asula, mida saab kaheveolise autoga läbida. Edasine on vaid 4WD. Port Douglas on päris armas linnake, väga troopiline. Ümber linna olid kõikjal farmid- banaanipõllud, mangopuud, suhkruroog ja ei tea mis kõik veel- nii kaugele, kui silm ulatus. Port Douglas on samuti tuntud suure Vallrahu poolest. Me oleme küll snorgeldamas käinud, kuid sukeldumine on meil veel tegemata. Läksime siis uurima, kuid kuuldes seda numbrit, mis see meile maksma läheks, otsustasime siiski mitte minna. Minule eriti ei meeldi vee all ollagi, niiet selle tegemata jätmine kripeldama ei jäänud.

Viva La Vida Loca

Idakalda viimane pilt

Sellega sai meie jaoks idakallas lõplikult ära vaadatud. Otsast lõpuni, risti-rästi mitu korda. Võtsime suuna Darwini peale. Kuna tee sinna viib läbi outback`i ehk kõrbe, siis pole sinna viivaid teid ka ülearu palju. Valisime kahest variandist selle, mis meie marsruudiga paremini sobis. Olime juba kaks päeva sõitnud, kui ühes väikses asulas peatudes tehti meile aga selgeks, et tegelikult me oma marsruuti pidi ikka ei saagi Darwinisse. Vahepeal on katteta teelõike ja kui vahepeal sadama peaks hakkama, siis on kogu ala üleujutatud ja kui vähemalt kolme varurehvi kaasas ei ole, pole mõtet proovida ja hädaabiks peab satelliittelefon olema ja üleüldse, kui sul neljaveolist täisvarustusega dziipi pole, siis tegelikult pole sul üldse asja sinna tee peale.

Selliseid kuni 1,5 meetriseid iguaane kohtab sageli

Selline tagasihoidliku ümbermõõduga puu vihmametsas

Meil nagu… okeiii, oleks me seda varem teadnud…  Kui nii, siis nii, panime viissada kilomeetrit lõunapoole ajama, et ristuda teise teega, mis meid turvaliselt Darwinisse viiks. Kuigi esmase plaani kohaselt meil pigem ei olnud kavas sõita Austraalia punasesse keskosasse kuulsat Uluru kivi vaatama, siis hakkas meie meel muutuma. Kindlasti ei tahtnud me Austraaliast ära minna, ilma et oleks seda tähtsat sümbolit oma silmaga näinud, aga pigem mõtlesime sinna lennata või rongiga minna. Samas hakkasime mõtlema, kui vähe aega meil veel järgi on ja kui kaugel see pagana kivi on ja niikuinii läheb ju aina kuumemaks. Tühja kah- otsustasime veel 1600 km otse vastassuunas sõita, et minna vaatama suurt kivi keset kõrbe. Mõistlik, kas pole!?

Outback

In the middle of nowhere ehk keset kõrbe

Viimane osariik 7/7 Põhja Territoorium

Enne veel, kui oma kõrbereisi sihtpunkti jõudsime, vaatasime ringi Alice Springs´is, mis on suurim linn keset ei-kusagi-maad. Üldiselt oli seal lihtsalt palav, palju aborigeene, palju oli turistidele suunatud pärismaalaste kunsti jne. Käisime vaatamas linnast eemal üht ujumiskohta kaljuseinte vahel- see oli justkui oaas keset kõrbe ja mõnel lühikesel matkal.

Aborigeenipoistega sõbrapilt

Aborigeenitants

Lõpuks jõudsime kohale Ayres Rock`i ehk aborigeeni keeles Ulurusse. Kohal, vägev värk, järjekordne linnuke kirjas! Juba ammu saime vihjeid selle kohta, et kogu selle kivi turism on üles ehitatud nii, et saada turistilt kätte viimnegi raha. Kõik oligi räigelt kallis. Alates sellest, et bensiin oli tavapärase 1,6 dollari asemel 2,34! Ja seda bensu kulub seal ikka ohtralt- päevas saad vähemalt korra paagi tühjaks sõita, sest päevas sõidad oma 700km. Ööbimine oli tavalise 25$ asemel 39 $. Ja seda kuradi telgiplatsi eest!? Ahjaa- kuumus ja kärbsed olid hinna sees. 

Ayres Rock

Bucket list- check!

Suur punane kivi keset kõrbe

Oli kivi. Suur ja punane. Päeval mitte nii punane, aga päiksetõusu- ja loojangu ajal oli ikka täitsa punane jah. Igavene lahmakas teine ka- ümbermõõt jalutades pea 10 kilti. Kõrgus 300m. Läksime kohe varahommikul kohale, et peategelast lähemalt uudistada. Parasjagu hakkas pihta ka pargivahi ekskursioon, mis osutus väga põnevaks. Selgitas vanade pärismaalaste kombeid ja sidemeid selle püha paigaga. Aborigeeni kultuuri ja rahva jaoks on Uluru tõesti püha ja vahel käiakse seal veel tänapäevalgi rituaale läbi viimas. Nende jaoks on ka väga oluline, et inimesed EI roniks sinna otsa ja austaks nende kultuuri. Sellegi poolest on võimalus sinna üles ronida, kui temperatuur on alla 36 kraadi ja inimesed teevad seda siiski.

Varjupaik

Uluruga ühele poole saadud, võtsime veel ette väikse sõidu lähedal asuvasse Kata Kutjasse, mis on samuti suur kivi, isegi suurem, kuid vähem tuntud mainega. Tegime seal vaid kiire jalutuskäigu, sest kell oli üle keskpäeva ja kui sul lajatab 43 kraadi lagipähe, siis usu mind, sa ei viitsi mingi kivi otsas turnida.

43 kraadi. Päike. Mitte tuuleiiligi

Kõrberännakul

Küll aga läksime kivide otsa turnima järgmise päeva koidikul. Tegime veel ühe “väikse” sissepõike Kings Canjon` isse, et seal matkata. Alustasime niipea, kui valgeks läks, et võtta ette kuue kilomeetrine matk, mis suletakse kella 11st, kuna on liialt kuum. Ärge nüüd valesti aru saage, hommikul oli ka ikka kuum! Pean ütlema, et tegelikult mulle meeldis Kings Canjon isegi enam, kui Uluru.

Kaljukits omas elemendis

I`m on top of the world

What a feeling

Kings Canjon

Mina kivikuningas, sina ..... kuidas see oligi

Kivid vaadatud, ootas meid ees pikk tagasitee. Rõhk sõnal pikk! 1960 kilomeetrit pikka sirget teed. Vastu kihutavad autorongid, mis veavad vähemalt kolme järelhaagist. Autorongide pikkuseks isegi 52 meetrit. Päris hirmutav oli neist möödasõitu teha. Tuule käes vibab iga käru masina järel nagu tuulelipp. Ainsateks vaatamisväärsusteks sel teekonnal olid pokudena tee ääres seisvad termiidipesade väljad. Mõned olid ikka väga massiivsed.

Road Train

Monsters

Termiidiväli

Termiidipesa

Kuigi märgid viitasid, et teepeal võib kohata ka kaamleid, ei õnnestunud meil ühegagi kohtuda. Muide, üheküürulised kaamlid elavad vaid Austraalias. Sellest hoolimata nägime me emude perekonda üle tee jooksmas, metsikuid hobuseid, kes on siin ka üsna sage nähtus, känguruid ja loomulikult väga väga palju lehmi. Kohati on lehmade kasvatuspiirkunnad nii suurel maa alal, et neil puudub aed. Eks neid saab siis omajagu ikka otsa ka sel vabakasvatuse moel- teeääred olid kõik ülespundunud raipeid täis. Need kes vähe kauem seal päikse käes pikutanud, neist oli juba beef jerky saanud. Omapäraseks nähtuseks olid ka teeäärsed mahajäetud autod, mida jagus vähemalt iga saja kilomeetri kohta. Viimseni kui üks ära rüüstatud ja enamik ka põlema pistetud. Põhjuseks kas rike, avarii või kokkupõrge loomaga. Kuskile pärapeesse ei ole aga mõtet puksiiri kutsuda ja nii hüljataksegi oma auto. Kiiresti teevad kohalikud autole üks-null ära ja sinna see vaeseke konutama jääbki.

Ettevaatust, autosid kangutavad lehmad

Ettevaatust, piirdeaiata tee- kohata võib känguruid, emusid ja kaamleid

Emud

Ülemine märk lubab sõita ilma igasuguse kiirusepiiranguta. Alumine hoiatab, et nüüd peaks hoogu maha võtma, 130 ala läheneb.

Üksik hing keset kõrbe

Tsivilisatsiooni on taolistes outback`I piirkondades täpselt nii palju, et kui oled paagi kuskil täis saanud panna, siis tuleb pleekinud silt, mis teatab, et järgmine tankla asub 350 kilomeetri kaugusel. Tavaliselt on siis selle tankla juures üks kurva ja väsinud olemisega road house, mis pakub müügiks karastusjooke, konservitoite ja kui hästi läheb, siis ka rasvaseid friikartuleid. Müüjaks tülpinud näoga kohalik, kellel on leti all ilmselt laetud jahipüss varuks. Vahel saab nende roadhouse`de juures ka ööbida. Kui väga veab, siis leiab ka õrna leviposti, üldisel aga pole 21. sajandi leiutistega seal midagi peale hakata.

Nii minnes, kui tulles ööbisime ühes rahvuspargis, kus sai telkida. Koha nimi oli Devils Marbles. Panime oma telgi sinna püsti, tegime oma priimuse peal süüa ja vahtisime lõputut tähistaevast. Läheduses polnud mitte ühtegi valguskuma, mis oleks meie nähtavust varjutanud. Lamasime seal keset kõrbe, Linnutee laiumas meie peade kohal ja soovisime iga langeva tähe kukkudes unistuste täitumist. Kogu seda romantilist idülli hakkas segama ulgumine. Dingod ehk metsikud koerad, kes uluvad huntide kombel. Nad käivad päris tihti inimeste telkimisplatside juures toidujäätmeid otsimas. Kuuldavasti meeldivad neile väga ka jalanõud. Küll vähe tõenäoline, aga vahel võivad nad ka rünnata. Julgestuseks võtsin vihmavarju telki kaasa, et siis vajadusel äsada. Selle palavaga telkides kehtis meie peres ka reegel- ära sa mitte mõtlegi mu lähedale tulla! Väga romantiline tõesti, eksole.

Milky Way

The world is mine

Meie majake keset preeriat

Teisel korral jõudsime kohale alles päris pimedas. Hakkasime siis oma maja seal püsti panema, kui naaberplatsilt tuli üks meesterahvas meile oma LED lampi pakkuma, et me pimedas kohmitsema ei peaks. Olime väga tänulikud. Sellega tema headus ei lõppenud- ta ütles, et valmistab hetkel pasta Bolognese`t ja ilmselgelt tegi ta seda liialt palju- tulge sööma. Me siis võtsime omalt poolt ka külakosti ja pidasime maha ühe meeldiva õhtusöögi. John on Austraalia mereväelane, kes töötab allveelaevadega ja tema töö on tegeleda paadipõgenikega, kes üritavad Aasiast ja Aafrikast Austraaliasse tulla. Veetsime õhtu vesteldes väga huvitavatel teemadel ja selgus, et ta elab oma perega Darwinis. Kuna olime samuti sinna teel, siis kutsus ta meid külla. Sellest aga järgmine kord.

Devils Marbels varahommikul

Kalevipoeg

Mõni päev hiljem olimegi lõpuks Darwinis kohal. Põrgukuumus oli muutunud põrguniiskuseks. Troopilise kliimaga Darwinis oli algamas wet season ehk vihmaperiood. Sel aastaajal turiste linnas eriti ei kohta. Iga päev on temperatuur 33 kraadi ja õhuniiskus ca 70 protsenti. Kujutage nüüd ette, kui ebameeldivaks see kogu olemise tegi. Sa ei peagi mitte midagi tegema, kui juba kleebid ja higistad nii mis kole. Kui aus olla, siis ei olnud mul selle linna suhtes erilisi ootusi. Hea oli, sest muidu ma oleksingi pettunud. Tegu on jällegi Eestlaste poolt väga ülerahvastatud linnaga. Kohtasin ka mina seal täiesti juhuslikult oma vana klassiõde Svetat. Päris suur hulk eestlasi töötab sealsetel pärilaevadel, mis on küll tasuv töö, kuid väga räpane. Pärleid kasvatatakse just selles piirkonnas ja ilmselgelt on see on väga tulus äri.

Ainuke meelelahutus, oli Mindin market ehk õhtune turg, mis kaks korda nädalas aset leiab. Seal oli kõikvõimalike rahvusköökide putkad püsti, meelelahutuseks mängisid muusikud, tänavakunstnikud tegid trikke loopides tuld ja neelates mõõku.

Kui lõunas ja idakaldal võib aborigeeni kohata haruharva, siis riigi keskosas ja eriti üleval põhjas on neid väga palju. Nad elavad oma kogukondades suurte gruppidega koos ja liiguvad ringi enamasti jõukudes. Muidu ju polekski midagi, aga nad on enamjaolt lihtsalt maani täis. Aborigeene kui selle maa asutajaid kiusati valgete inimeste poolt kohutaval kombel taga. Praegusel ajal on nad justkui Punasesse raamatusse kantud ja riik maksab neile suuri toetusrahasid. Pahatihti nad tööl ei käi ja joovad kogu raha maha. Riik proovib nende joomalembust küll piirata sellega, et NT (Northen Territory) ja WA (Western Australia) osariikides on alkoholipoed teatud päevadel kinni ja iga poe juures on valvamas politseinik, kes küsib sisenemisel dokumenti, kuid ometi on nad tänavatel täis nagu tarakanid. Üldiselt meeldib neile istuda puude all vilus umbes tosinakesi. Nad on mustad nii otseses kui kaudses mõttes. Paljajalu. Naised näevad välja nagu kaltsakad. On kaks äärmust- ülipeenikesed ja ülimalt ülekaalulised. Juuksed sorakil ja habetunud. Haisevad. Tihti on seltskonnas ka palju lapsi. Vot selliseid õnnetuid hingi kohtab päris palju. Kahjuks teevad nad kogu oma kogukonnale häbi, sest maksumaksja maksab ju nende pralletamised kinni. Samas on ka tublisid ja töökaid aborigeene, kes ei erine oma eluviisidelt kuidagi valgetest inimestest. Ma kindlasti pole rassist, aga just Darwinis torkas kogu see aborigeenide probleem kohe eriti silma.

Väike pärismaalane

Võtsime endale nädalaks ajaks konditsioneeriga hotelli ja hakkasime usinalt tööd otsima. Ükspäev panime end ka viisakalt riidesse ja läksime linna parimatesse hotellidesse/ restoranidesse oma CVsid viima. Mind kutsuti juba üsna peatselt ka proovipäevale. Ütlesin aga koha üles, kuna tegu oli õuerestoraniga ja see kliima oli minu jaoks vastuvõetamatu. Lisaks oli tegu Kreeka restoraniga, mille roogade nimetusi ma lihtsalt ka kõige püüdlikumalt proovides välja öelda ei suutnud.

Viie päeva jooksul saime kaheksa tööpakkumist. Olime ise ka päris üllatunud. Meie silmapaistvad kogemused tuntud kõrgetes hotellides ja oskused olid nii mõnelegi silma jäänud. Otsustamise tegi lihtsamaks asjaolu, et kandideerisime kahte osariiki, kuid peale mõnda päeva oli selgeks saanud tõsiasi, et Darwinisse me jääda ei soovi. Võtsime vastu tööpakkumise Port Hedlandis, Western Australia osariigis, mis oli meie esimene osariik siinmail. Uuest tööst ja elust järgmisel korral.

Travelling is the only thing that makes you richer