Tipprestoranis töötamise esimesed muljed ja jõulud (juulis)

 Tere

Oleme end sisse seadnud Tasmaania kuulsaimate mägede vahele, ümbritsetud ürgse loodusega vihmametsadest ja naljakatest loomadest. Nüüdsest oleme ka ametlikult palgatud Peppers Cradle Mountain Lodge töötajate nimekirja. (http://www.cradlemountainlodge.com.au/)

Nagu eelnevas postituses juttu oli, soovivad nad meid näha siin järgnevad kuus kuud, mis on tõepoolest pikk aeg nagu ka Elin oma kommentaaris täheldas. Sellega on nii ja naa. Esiteks oleme me palgatud siia casualidena, ehk meil pole lepingus ühtegi kuupäeva, mis meid siit ära ei laseks, niiet taganemistee on olemas. Teisest küljest- Tasmaania on imeilus! Siin on avastamist üksjagu palju ja õnneks eraldatakse meile iga nädal koos kaks vaba päeva, mis võimaldab teha ka väljasõite ja vahemaad on siin täiesti normaalsed, võrreldes mandri Austraaliaga. Nagu ma ka eelnevas postituses mainisin, siin on see ideaalne koht raha säästmiseks, mis võimaldab hiljem elada pikalt muretut elu, minnes Austraalia idarannikule (Sidney, Carins, Brisbane, Canberra jne) või sõita puhkama Uus-Meremaale, Balile, või ükskõik kuhu. Hetkel unistama ei hakka ja elame päev korraga. Siin ja praegu.

 

Häid omadusi on siin töötamise juures veelgi: hotell korraldab oma külastajatele erinevaid matkasid loodusesse, suvel kanuumatkad, hobustega ratsutamine jne. Kõiki neid on meil võimalik üks kord tasuta proovida. Ise ostes teeksid need rahakotti päris kenakese augu. Ja veel üks väga suur eelis- paari kuu pärast hakkab saabuma vaikselt ka suvi, mis toob kõik backpackerid riigi ülemisest osast taas alla, mis tähendab omakorda jällegi tunglemist igale vabale töökohale. Meil on aga muretu elu ja sissetöötatud koht olemas.

 

Niipalju siis sellest. Aga kuidas meil see elu siin täpsemalt käib?

Nagu öeldud, oleme vihmametsas ja mägedes- ilm on siin täpselt selline, et poole päeva jooksul võid kogeda kõiki nelja aastaaega. Ilma naljata- hommikul on ilus päike, linnud laulavad, lõunal on isegi soe, peale lõunat tõuseb tugev tuul ja kallab vihma, õhtul sajab lörtsi. Ja nii ettearvamatu see ilm siin ongi! Ilma trotsimiseks on ostetud kindad, mütsid, sallid, paksud sokid ja vägevad matkasaapad, mille saaga sai alguse tegelikult juba paari kuu eest. Siin on väga tuntud ja kallis matkatarvete bränd Kathmandu (Eestis ka olemas). Juba farmis elades käisime neid vaatamas. Maksid 300 $, siis hakkasid suured allahindlused ja need hinnati 100$ peale. Mida polnud, polnud numbrit. Käisime neid nillimas erinevates poodides nii Bendigos, kui Melbournis. Ja oh üllatust, siit me oma numbrid leidsime! Tegelikult ma nillin endale nüüd juba vihmajopet ka :P

Siin on looduspargid tasulised. Aga selle raha ees tõesti hoolitsetakse, et inimene saaks looduses viibida, seda kahjustamata. Kõikjal on laudrajad, mis on kaetud traadiga, et libe ei oleks. Eestis läheks see raha ilmselt kellegi tasku lihtsalt...

Tagasi igapäevaellu. Kuna praegusel ajal sajab 7-st päevast 6-el, siis vabal ajal oleme käinud töötajatele mõeldud jõusaalis, jalutamas ja niisama puhanud, tööpäeviti on rütmid niikuinii täiesti erinevad ja midagi erilist teha ei saa.

Tööga on siiani olnud nii, et Kuldar töötab erinevate vahetustega alates kella 11-st tavernis ja mõnikord ka hommikusöökidel restoranis. Mina töötan restoranis, kus teen hommikuti buffet hommikusöögi vahetust 7.30- 11.30, päev on vaba ja alustan taas kell 18 restoranis ja lõpetan ca 22.

Tavern

Tavernis on õhkkond palju vabam. Söögid on lihtsad pubilikud, kliendid tulevad letist tellima ja põhiline jook on vaadisiider- õlu. Keset saali on suur kamin, piljardilaud ja teler. Lõunad on seal väga kiired, kuna kõik inimesed lähevad sinna sööma. Ja neid inimesi ei ole 10, ei ole ka 50, hullematel päevadel (kui lumi tuleb maha, ja kõik tulevad seda ilmaimet vaatama) on isegi 300, või enam..

Tavern

 Restoranis venivad esimesed paar tundi nagu tatt. Jahid taldrikuid. Peale seda hakkab minema vähe tempokamaks ja tund aega enne hommikusöögi lõppu oled nagu orav rattas, sest siis kõik ärkavad ja inimesed seisavad järjekorras, et neid sisse istuma mahutada saaksime. Mina hakkan nüüdsest veel buffet laua eest vastutama, mis tähendab, et ma pean kogu aeg! kontrollima, et midagi otsa ei hakkaks saama ja kõike oleks hotelli tärnidele vastavas külluses. Seal on miljontriljon valikut ja ma pean neid siis selle rahvasumma seest minema täiendama ja kokkadele ütlema, mida juurde on vaja. Kuigi seal on kõike, alates müslist, naturaalsest jogurtist, salaamist, lõhest, värsketest pirukatest, erineval kujul valmisteatud munadest, peekonist, ubadest, pudrust, shampinjonidest, puuviljadest jne, leidub tänapäeval nii palju erivajadustega kliente. Kes on laktoosik ja ei talu piima, kes on gluteenik ja ei talu jahu, kes ei viskab kofeiini peale sussed püsti, aga kohveiinivaba kohvi nõuab jne jne jne. Siis tuleb koguaeg nende järele ka joosta.

Gurmee

Õhtusöögiga on nii, et see on väga fääntsi-pääntsi. Tasmaania üks tunnustatumaid restorane ikkagi. Väiksed India poisid muudkui Sir`itavad ja Mam`itavad kliente, minu jaoks on see nii võõras ja kogu see pe**e pugemine ei meeldi. Loomulikult ma teenindan oma kliente viisakalt ja proffesionaalselt, aga ma tahan neile ka asu anda, mitte iga kahe minuti tagant ikka ja jälle tülitama minna. Alustuseks tuleb külastaja broneeringu järgi lauda juhatada, elegantse liigutusega valge rätik sülle poetada, siis rääkida kõigist eripakkumistest, tutvustada menüüd ja joogikaarti. Siis kostitada neid värske kukli ja veega. Siis anda mõni minut rahu ja minna tellimuse järele. Ja oiii, nad küsivad palju, erivajadustega kliendid on siinkohal jälle tõeline nuhtlus, sest siis tuleb kööki küsima joosta, MIS täpselt mingi roa sees on.

Minu tööpõld

Ja veinid… oeh! Kuus lehekülge veine, millest kalleimad maksavad 1000$, sellist juba “kogemata” lahti ei tahaks korkida. Pikad ja keerulised nimed, millest on tellimusarvutisse märgitud vaid lühend. No ja otsi neid siis taga! Esimesed kaks päeva olid väga rasked. Kogu süsteem, kuidas info liigub, kuidas köögist õige roog kätte saada, milline see välja näeb jne. Nüüd on juba parem.

Restoran

Ahjaa. Siin on “jõulud”. Ma ei tee nalja. Kogu Austraalia peab Christmas In Julay. Kuu alguses ma olin täiesti segaduses: poevitriinidel ilutsesid jõuluvanad, jõulumuusika, kingipakid, kuld ja kard. Aru pärides selgus, et kuna nende jaoks on päris jõulude ajal 40 kraadi sooja ja nad pigistavad basseinipeo veeres omale jõuluprae sisse ja jagavad kingitusi, siis on nende arust mõistlik pidada nende talvel, juulis, veel üks korralik jõul! Kuu aega järjest. Esialgu arvasin, et olen jäänud ilma 23-st kingitusest oma elus, aga selgus, et neid nad siiski ei tee, eriti…

Häid jõule!

Vabal ajal oleme siin ühtkoma teist ilmast hoolimata ikka teinud ka. Kuna eelmine nädal läks päris mitu töötajat ära, siis sai ka paarist peost osa võetud. Rahvast on siin tõepoolest alates Lõuna-Koreast, Filipiinidest, Lõuna-Aafrikast, Ecuadorist, Inglismaalt, Uus-Meremaani.

Töötajatele ka oma jõusaal. "Higi on peki nutt" :D

Nagu öeldud sai, siis saavad omad töötajad ühel korral ka kõigist pakutavatest tuuridest osa võtta. Käisime siis meie vaatamas üht järve ja natuke uudistamas vihmametsas.

Võrkkiik keset vihmametsa

Üksõhtu käisime lambivalguses koos giidiga kohalikke elukaid vaatamas. Tegelikult polnud selleks vajadust, sest opossumid, vallabid ja vombatid elavad uksetaga ja söövad peost. Ükspäev ma konkreetselt astusin ühele vombatile peale! Vabandust. Vombatid on hästi armsad, ainus koala liigikaaslane. Selline pehme karvapall. Vallabid on põhimõtteliselt nagu väiksed kängurud, siin suuri ei elagi. Ja opossum on hiiglaste silmadega ning pika sabaga, talle meeldib rohkem ronida.

Vallabi

Vombat

Käisime ka kohaliku veini ja juustu degustatsioonil. Seda korraldatakse iga õhtu enne õhtusööki meie veinikeldris. Oli väga huvitav!

Veinikelder

Ühel vabal päeval sõitsime ka linna. Devenport asub meist 80km kaugusel, ent mitte tunni aja sõidu kaugusel nagu võiks arvata, vaid 1,5, kuna mägede teed on käänulised ja suurte tõusude-langustega.

Ostsime endale väikse külmkapi, mis on nüüd umbselt täis topitud alkoholi, juustu,salaamit, ja muud näksi oma tarbeks. Majutus ja söök kolm korda päevas on 150 $ ja süüa saab hästi.

Ilma suuremate pidustusteta, kuid vahuveiniga sai tähistatud ka ühe tähtsa aasta täitumist üheskoos. J

Tasmaania, uus kodu, uus töö, uued väljakutsed

Nagu eelmisest blogist juba lugeda sai, siis oleme valmis uuteks seiklusteks Tasmaanias. Neile, kel geograafia tunnis muudki teha oli, ent midagi poole kõrvaga nagu kuulsid, siis ei, Tasmaania ei asu Lõuna Aafrikas, Tansaania asub seal. Tasmaania on täiesti omaette asuv saar, mis kuulub Austraalia valdustesse ja on üks eraldiseisev osariik. Meie jaoks viies osariik.

Tegu on umbes Iirimaa suuruse ja vaid poole miljoni elanikuga saarega, mille pealinnaks on Hobart. Saar ise on tuntud oma rikkaliku looduse ja värske õhu tõttu. Asudes Antarktikast vaid 3000 kilomeetri kaugusel. Kokku üle 60 erineva üle maailma tuntud rahvuspargiga. Mäed, järved, vihmametsad, vombatid, vallabid, vein, juust, Tasmaania tiiger ja kurat- need on põhilised märksõnad.

Üks maalitud majadega külake

Austraalias seiklejad jätavad tihtipeale Tasmaanias käimata, kuna sinna tuleb sõita kas laevaga või lennukiga. Samuti on paljude jaoks sealne kliima liialt külm. Minul on aga algusest peale olnud kindel tahtmine oma kaks jalga sellele saarele maha panna.

Praegu on siin talvekuud ja tegu on hooajavälise ajaga ehk trantsport on soodsam. Kuna meil on oma automobiil olemas ja kola (loe: minu riideid ja kingi) nii palju, siis pakkisime end Naksitrallide kombel kokku ja võtsime suuna esmalt Melbourni peale. Paar nädalat varem oli meil ostetud soodushinnaga (auto, pluss kaks magamistooli ca 350 dollarit ) laevapiletid, mis trantspordiksid meid seilates kauaoodatud puhkusele. Õhtul kell 19.30 väljuski meie Spirit of Tasmania laev, mille tekilt käisime veel tuledevalguses hiilgava Melbourni tulesid vaatamas.

Suure linna tuled

Kuigi oma suuruselt võis arvata, et tegu on Rootsi laeva stiilis alusega, siis oli pettumus suur. Polnud mingit rootsilaua buffet restorani, polnud karaokebaare, polnud CocoChaneliVersacheCucciMucci aroomist pungil tax free poodi koos lagritsakommide ja Sinebrohhowi gin`iga, polnud kohutava helikvaliteediga diskosaali, kus ülejoonud noored oma keha väänaksid ja kukkumist keset saali lainetuse kraesse ajaksid, polnud karnevali.

Spirit of Tasmania ja magamistoolid

Kõik, mis seal oli, oli üks restoran, üks baar, üks väike ninni-nänni pood, mõned spordiülekandeid edastavad telekad ja väike kinosaal. Kuna kajutihind oli tunduvalt krõbedam, kui tooli, siis otsustasime magada toolides. Merevaatega lennukisarnastel istekohtadel oli oma väike padi ja pleed. Kell 5.30 hommikul pandi tuled põlema ja enne kella 7 olime juba kiirtoiduketis Hungry Jacks  kohvi latet ostmas. Sõitsime mere äärde päiksetõusu vaatama ja Lizi eelmisel päeval kaasapakitud muffineid hommikusöögiks sööma. Miinuskraadid ja erkpunane taevavärv tervitasid meid sellel kargel, ent imekaunil hommikul ja seiklus võis alata!

Tere Tasmaania

Peale esimest 20 minutit Tasmaania teid sõites, oli koheselt selge- jep, siin meile meeldib! Ja esimene vaateplatvorm tõmbas näo ikka korralikult naerule.

Vauuu...

:)

Loodus

Floora

Fauna

Kesised unetunnid andsid tunda ja otsustasime juba kell 11 hommikul minna maad uurima, kas meie neljaks esimeseks päevaks broneeritud hotel Launcestoni  nimelises linnakeses oleks nõus meid varaselt vastu võtma. Ja nad olid! Peale paaritunnist keskpäevast iluuinakut olime taas entusiasmi täis ja kogusime rohkelt materjali kohalikust turismiinfo punktist.

Nelja päevane puhkus- pizza hotellivoodis vol 1 ja vol 2. Punase veini villis valmis meie endine naabrimees John. 

Järgnevad päevad veetsime Launcestonis ja selle lähiümbruses. Linn on laotatud mäekülgedele, millest voolab läbi jõgi. Samuti on see linn tunnustatud kõige lastesõbralikumaks terves Austraalias. Keset jalakäijate parki oli kõigile meelelahutuseks seatud ahvimaja.

Pärdikud

Tehtud sai ka esimene poolepäevane matk.

Kuna meie farmerid olid meile eelnevalt soovitanud külastada Low Headis asuvat pingviinide vaatluskohta, oli see meie kindel prioriteet. Ent neid saab näha alles peale päikese loojangut, läksime enne veel ekskursioonile nokklooma maailma.

Üleval üks paabulind patseerimas, all vasakul okassiga ja paremal nokklooma topis, sest päris nokklooma pildile ei saanud.

Pingviinivaatlusele kohalejõudes selgus, et oleme ainsad külastajad sel õhtul, seega saime lausa privaattuuri osalisteks. Kuna õues oli juba pime, võttis tädike endaga ühes ka väga kollase valgusega taskulambid, mis ei häiri peategelasi, aga aitab meil neid paremini näha. Pingviinid on ikka ühed imelikud tegelased. Nad tulevad iga õhtu peale päikeseloojangut rannikule põõsastesse magama ja lahkuvad sealt enne koidikut jälle mereretkele, läbides mõni päev isegi 30 km toitu otsides. Pingviine on mitut liiki, kuid sel rannikul elutsevad sinipingviinid, kes on vaid 30  cm pikkused.

Pingviinide paraad

Tädike rääkis eelnevalt, et kui nad veest välja tulevad, siis nad peatuvad esmalt selle kivi taga siin, siis nad kuivatavad end järgmise kivi taga, siis nad teevad ringi ümber tolle puu ja puhkavad veelkord selle künka ees ja siis läheb igaüks oma koju. Ja täpselt nii oligi! Nii uskumatu, aga pingviinid teevad iga jumala päev täpselt ja seda sama! Ja neil on kõigil oma kodu, kus nad paarikaupa elavad ja järglasi kasvatavad. Pingviinid on muideks väga truud oma partnerile ja elavad õnnelikult koos elu lõpuni. Kui just üks neist meres hai söödaks või maal kassi palaks ei lange. Igatahes pingviinide paraad eluslooduses oli väga kustumatu mälestus!

Olime ju kogunud küll ühtteist kõrvale, ent iga päev hotelli, söögi, bensiini ja meelelahutuse eest makstes pole just palju vaja pingutada, et omadega nulli jõuda. Sestap olime otsustanud vaadata ikka töökuulutusi ja järgmisel nädalal pealinna, Hobartisse, jõudes ka ukselt- uksele CVsid käia pakkumas. Ja kui ei vea, siis sõidame tagasi mandrile vanasse kohta. Elu on näidanud, et siinpool maakera toimub kõik väga juhuslikult.

Must luik

Launchestoni sadam

Möödunud reedel avastasime kuulutusteportaalist Gumtree pakkumise, kus vajatakse kiirelt mägedes asuvasse restorani klienditeenindajat. Kuulutus väga korralik ja tundsin ennast kvalifitseeruvat. Paari tunni pärast sain paari lisaküsimusega vastuse. Ja veel paari tunni pärast olin leppinud kokku intervjuu esmaspäevaks. Kõik tundus liiga uskumatu. Ettevõtet googeldades ja kodulehte sirvides vajus mul suu ammuli, sest tegu on väga tunnustatud kohaga ja samuti väga peene kohaga. Miks peaksid nad mind, Eesti backpackerit sinna tahtma?

Liigseid lootusi hellitamata, panin esmaspäeval viisakad riided selga, keerasin krunni pähe ja panin prillid ette, et endast asjalik mulje jätta. :D Teekond sinna oli konkreetselt sõitmine mööda kitsast ja kurvilist teed üles ja alla. Kurvid olid ikka nagu Otepää MK etapi hobuseraua omad ja tee kalle oli tihti 60 kraadi, või rohkem… See pani proovile nii juhi, kui ka meie neljaliitrise valge masina- mõlemad olid tublid J Mitukümmend kilomeetrit asulatest eemal, keset vihmametsa, hakkasid ühtäkki silma ka mõned lumised mäetipud ja kohal me olimegi.

Selline pilvine-udune ilm on siin väga tavaline

Minuga tegi intervjuu toitlustuse manager, kes uuris ja puuris mu kogemuste ja oskuste kohta, mida on CVs kokku erinevate tasemete kaupa lausa 8 aastat. Suur boonus oli viimane töökoht pubis, mille omanik mulle ka soovituskirja kaasa andis.

Siis tuli jutuks, kellega ma koos reisin ja kui ma peaks töö saama, siis mis mu teisest poolest saab… Osavalt, ent poliitiliselt korrektselt mainisin ka kaasa kohta mõned head sõnad ja järgmiseks tuli lauda uus mängija- Kuldar. Tema enneülikooliaegsest hotelli Strand adminni tööst ja baarmani ametist kasiinos oli kasu.

Peale kõne ka mu eelmisele tööandjale (mida nad siin alati teevad), selgus, et oleme mõlemad osutunud väljavalituteks Peppers Cradle Mountains hotelliketi food &beverage ametikohtadele. Mis natukene ehk hirmutab, on tööaeg- pool aastat. Samas- elamine ja 3xpäevas söök on vaid 150 dollarit nädal. Mujal ei saa alla 200 eriti tubagi. Muud raha ei kulu. Palk on päris okei. Rahvusvaheline tööseltskond, töötajate hüved ja loodus, loodus, loodus… Sajab ainult kole palju, lausa 250 päeva aastas, peamiselt vihma, praegusel aastaajal ka kohati lund.

Elamine on natuke ühikatüüpi majades, kus on olemas köök- elutuba, naiste/meeste vannitoad. Magamistuba on kahepeale, millest suure osa võtab riidekapp ja teise suure osa voodi. Seega tuba on üsna väike võrreldes sellega, et meil oli enne oma maja. Voodiriided tuli omal osta, mis tähendas, et Härra oli nõus ainult kallite suletekkide-patjadega ja ma olin siis ka diiva ning valisin ilusate roosade lilledega voodipesu. See lõbu läks maksma kuskil 100 dollarit, aga tiba kallim, kuid hädavajalik väljaminek oli uued telefonid. Eiei, meil omad tolmu- ja veekindlad ning 8 megapiksliga nutifonid töötavad laitmatult, kui mida pole, pole levi. Siin mägedes levivad vaid ainult next g sagedusel toimivad telefonid, mida meil, Euroopa mobiilidel loomulikult pole. Aga pool aastat ju ilma telefoni ja internetita ka olla ei oska. Seega läksime poodi ja ostsime soodsaimad müügilolevad next g telefonid omale. Mulle valge, Kuldarile must.

Tuba

Nüüd oleme end oma uues kohas sisse seadnud ja töömuljetest juba varsti.

Paradiisis ka käidud, polnud teine suurem asi... Võib ulakat elu edasi elada

Ilusa farmielu lõpp

Tere

Kuna viimased nädalad on väga kiired olnud, siis võtan sama kiirelt peamised sündmused ka kokku.

Etteruttavalt võin öelda, et siinsed kirjaread on valminud hubases hotellis, Tasmaanias. Aga sellest juba järgmine kord, varsti.

Farmiaja lõpp. 

Enne uuele seiklusele asumist, sai tehtud väike lõpuspurt tööd tehes, et end ikka rahaliselt veidi toekamalt tunda, enne pea ees tundmatusse sukeldumist.

Iluvõimlemine viinamarjapõllu taustal

Töötamise kõrvalt on ka seltsielu elatud. Ühel nädalavahetuse päeval sõitsime mõnekümne kilomeetri kaugusele väikeasulasse (ca 1000 inimest), mis on samuti kuulus oma kullakaevanduse tausta tõttu. Nagu ikka, oli tegu ühe väga armsa ja hea auraga kohaga. Põhiline atraktsioon Castelmaine linnas on vana auruveduriga sõit. Just sel päeval aga auruvedur ei sõitnud ja käigus oli vaid diiselrong, mis meile niivõrd palju muljet ei avaldanud, et selle eest krõbedat piletiraha välja käia oleksime soovinud. Muide, suvisel ajal auruvedurid tuleohutuse kõrge riski tõttu üldse ei sõida!

Vanas vaksalis

Sellest heidutamata, ostsime ühest kohalikust Bakery`st (siin on igal nurgal oma saiakese/ kohviku pood värskete ja imemaitsvate pirukate ning kookidega) head paremat ja sõitsime ühe mäe otsa, kus oli avatud vaatetorn. Kaunist ilma nautides, sai lõunasöök söödud ja järsust trepist ettevaatlikult allaminnes tundsin end justkui kuulmast: “Äraaaa roni sinnaaa. Oota mind ära, koos lähme üles. Äraaaa roni, ma ütlesin.” Oot-oot???? Eesti keel?? Ajasin rinna kummi ja ütlesin “tere”. Ja oh üllatust, saingi samaga vastatud. Kohtasime täiesti suvalises maapiirkonnas täiesti suvalises vaatetornis ühtäkki üle mitme kuu eestlast! Kui tore! Nagu selgus, oli naisterahvas just hiljuti siiamaile saabunud, et koos eelmisel aastal Kambotžas tuttavaks saanud Austraallasega siinmail ühist elu alustada. Me oleksimegi võinud teineteisest tuimalt mööda kõndida, kuid õnneks oli tal kaasas ka kärsitu laps, keda ta ülesronimast emakeeles keelitada.

 

Üks päev käisime jällegi niisama ümbruskaudset uudistamas ja leidisime ühe vana kullakaevanduse, milles kolada.

Need augud viisid läbi mäe teisele poole

Eelmine kord väljakuulutatud kängurujaht sai ka peetud. Võib-olla küll mitte nii suurejooneliselt, kui oleks algselt oodanud, kuid siiski… Ühel õhtul viis Tim meid põllule proovilaskmist tegema oma püssiga. Ma polegi sellise optilisega varem lasknud. Tegi ikka kõva paugu küll. Millest tulenevalt on viimastel aastatel kogu jahipidamine ja paugutamine üsna taunitav nii naabrite kui ka keskkonnaametnike poolt. Seega kaua me lasketiiruga ei tegelenud. Ja kuna känguruid sel hetkel näha polnud, siis rohkem tühja ei paugutanud. Jutt jäi, et järgmine hommik varakult võib minna uuele luurele. Kuna minul oli esimene vaba hommik üle ei-tea-mis-aja ja ees ootas pakkimise ning koristamise päev, ei viitsinud mina end sooja teki alt välja ajada. Kuldar läks ja väidetavalt tabas kahte Austraalia rahvuslooma.

Aktsioonis

Viimasel nädalal saime tõeliselt tunda, kui suurepärased inimesed meid viimase kahe kuu jooksul on ümbritsenud.

Lõbus peab ka olema!

Ühel õhtul kutsusid meie farmerid meid enda juurde õhtusöögile, kus Liz valmistas Aussidele väga omast õhtusööki- nende oma loomaliha, ahjujuurviljad, gravy kaste, tomati-sibula mögin (sõna on kole, aga mul paremat hetkel pole- mögin ise oli väga hea), lillkapsa-juustu vorm. Ja magustoiduks neile omane pudding. Olgu öeldud, et see pole see puding, mida meil jogurti kõrval müüakse. Sees pisut vedel kook on hoopis, mis hulbib väga magusas või ja suhkruga tehtud karamelli kastmes, lisaks veel jäätis. Tõeline kaloripomm! Peale õhtusööki tuli veel naabripere külla ja me näitasime neile suurelt televiisoriekraanilt pilte oma elust- kodust, perest, sõpradest, Eestimaast. Nad olid ikka väga väga üllatunud, kui ilus meil on ja milline talvevõlumaa. Loomulikult ei suutnud nad uskuda oma silmi, kui nägid mu 70-kilost koera, Sammy`t.  :D

Pühapäeva õhtul läksime kõik koos (farmipere ja naabripere) minu tööjuurde õhtust sööma. Pugisime end kõik kurguni täis, kuid tellisime siiski magustoidud ka. Minu oma tuli magustoidukokk lausa isiklikult lauda tooma, koos lisakausikese mu lemmik isetehtud koore-vaarika jäätisega ning taldrikuäär oli südameid täis joonistatud. Väga armas!!! Peale õhtusööki jäin mina veel pubisse, et oma töökaaslastega mõned dringid juua. Kinkisin neile enda poolt ühe foto, mis on minust tehtud tööjuures ja eelviimase pudeli Vana Tallinnat. Peale likööripitsi hinge alla tõmbamist, olid nad nõus, et ma tõesti olen Iron Lady, kui ma sellist jooki jooma olen harjunud :D

Mmm..

Reisiteemaline kaart

Palju häid soove...

Nalja ja napsu jagus südaööni, mil Härra mulle järele tuli. Enne äraminekut anti mulle kallistades veel üks kotikie pihku. Avades selgus, et lisaks väga kiitvale soovituskirjale olid nad pakkinud kotikesse väikse raamatu, pubi logodega topsihoidjad, mu lemmik küpsetised ja kirjutanud mulle imetoreda kaardi koos heade soovidega. See võttis mul loomulikult pilli lahti.

Esmaspäevasel viimasel farmitööpäeval nautisime iga hetke päevast, mil jätsime hüvasti kõigi loomadega, tegime veel hulgaliselt pilte ja videosid ning vaatasime uhkusega farmihoovi, mille paremaksmuutmisel oleme me viimasel kahel kuul oma panuse andnud.

Kaksikud

Meie farmeritel on ka oma koduleht www.threefarmers.com.au ja oma viimase postituse kirjutas Liz just meist. Ma ei hakka kogu seda teksti ümber tõlkima, kuid siin on mõned kirjaread: “Osa töödest, mida Heleen ja Kuldar teha aitasid nagu näiteks umbrohu pritsimine, lammaste ja lehmade söötmine, lammaste kaalumine, kuuri kallal töötamine, aiaehitus, puudelõikus, mahakukkunud puude eemaldamine aedadelt, uue põranda panemine treilerveokile, kuuri aknavahetus, konteinerile uute seinte panemine ja selle ülesseadmine tokkidele, list vajalikuest töödest, mis ajanappuse tõttu alati edasi on lükkunud, jätkub. Kuuris on nüüd igal poldil oma sahtel ja kuuri sisenedes pole vaja karta kontide murdmist, sest nüüd on ka tõeline põrand nähtaval. Heleeniga koos töötades ja vahetades lugusid Austraaliast ning Eestist, ütles ta, et tema vanaisal olevat olnud kombeks öelda, et inimene õpib iga päev midagi uut. Võib öelda, et ajal, mil Heleen ja Kuldar meiega olid, ei õppinud me mitte ainult tundma riiki, millest me olime varem vaid kuulnud, vaid saime endale ka imetoredad sõbrad.”

Tähtis koht köögiseinal. Kinkisime enda pildi koos Eesti tunnustega

 Juba mitme nädala eest lubasime algselt naljaviluks õpetada Timi arvutit kasutama. Tõeline vanakoolimees ei ole arvutite vastu kunagi huvi tundunud ja Liz ajab kõik vajalikud toimingud alati ise korda. Ühiskonna survel oled sa aga ükshetk siiski sunnitud oskama kasutada internetti. Üksõhtu, kui mina töötasin, tegi Kuldar Timile arvuti algkursused, alates sisselülitamisest, google kasutamisest, kuni meilikonto avamiseni. Nüüdsest lubasime talle aeg-ajalt saata tema isiklikule meiliaadressile lihtsaid ülesandeid, millele ta peab internetist vastused leidma ja siis meile tagasi saatma. Liz lubas mitte aidata.

Olime esimesed, kes kirjutasid oma maja külalisteraamatusse

Asjad koos, sõitsime viimasele teejoomisele Harringtonside farmi. Mereteemalises suures kinkekarbis oli sees megapakk meie lemmikküpsiseid, kaks pakki meie lemmik suppi, mida tihti lõunapausidel nende juures sõime, reisikruusid, mida võib ka mikros soojendada, Lizi endavalmistatud okastraadist süda, mida ta oma kodulehel tellimustööna müüb, raamitud pilt meist ja raamat meist. Raamat piltidega meie elust farmis viimase kahe kuu vältel. See on kõige ilusam kingitus, mis ma kunagi saanud olen! Lisaks veel karbitäis muffineid ja vaniljekreemi pealemäärimiseks, et me lapsukesed ikka nälga ei jääks pikal teekonnal.

Aitähhhh!

Hüvastijätt oli väga kurb. Väike Emme on meie südamed võitnud ja kahe käega mul ümber kaela kinnihoidva rõõmsa  lapse nägu muutus tõsiseks, kui ma käskisin tal edaspidi tubli tüdruk olla, kuna meie seiklus läheb nüüd edasi. Ja siis hakkas Liz nutma, ja mina nutma ja Timil olid pisarad väljas ja Kuldari silmad läikisid. Jah, meil on oma Austraalia pere! J

Väike silmarõõm

Austraalia perekond