Farmi Heleen ja Kuldar

Nagu Eesti vanasõna ütleb, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis meil tundub olevat hoog sees. Aega võttis kaks kuud, et endale sobivad tingimused leida, kuid hetkel oleme me üsna rahul.

Maanaine omas elemendis

Leidsime Gumtreest töökuulutuse, mis oli meile väga sobilikus kauguses. Tegu on farmitööga, mis kvalifitseerub teise aasta viisapäevade alla. AGAdeks on see, et töö ei ole tasustatud, kuid töötama peab vaid kaks päeva nädalas ja elamine on tasuta. Kohalejõudes võtsid meid vastu farmi omanik Tim, tema naine Liz, nende kolmeaastane tütar, kaks karjakoera, paarsada lehma ja samapalju lambaid, kes mahuvad kõik koos õnnelikult elama ligi 1000 aakri suurusele maalapile. Nagu selgus, oli antud kuulutusele kandideerinud ligi 50 inimest, kuid meie jäime sõelale.

Neljas põlvkond Harringtons`i farmereid. 

Vastukaaluks eelnevatele tööandjatele, on pererahvas super! Meeletult sõbralikud, abivalmid, rõõmsameelsed ja stoiliselt rahulikud. Nad näevad välja tõelised Austraalia farmerid- Tim on suurt kasvu ja laia naeratusega, seljas flanellpluus, jalas teksad ja kaabu peas. Liz on rohkem nagu koduperenaine. Neil on isegi oma koduleht www.threefarmers.com.au

Kullakaevandus meie kodust 500m kaugusel

Kui me neile oma eelmisi töö- ja elamismuljeid rääkisime, tundsid nad lausa piinlikust teiste farmerite eest ja lubasid igati seda mainet parandada. Mida nad on ka teinud! Omast vabast ajast ja heast tahtest helistasid nad ümberkaudsetesse farmidesse ja naabritele ning andsid teada, et kaks toredat eestlast tahaksid teha abitöid vabadel päevadel.

Väike maja preerias

Isegi kohalik politsei käis mulle ükspäev tere ütlemas

Meie elamine on nende farmist paar kilomeetrit eemal, Timi venna maja lähedal. Ehk siis tegelikult täitsa omaette. Tegu on teisaldatava moodulmajaga. Kui ma Eestis olen neid näinud, tunduvad nad alati imeväikesed, aga see tunne on petlik, sest seest on see päris suur. Või noh… tegelikult meil pole ju palju asju ka… Suured aknad annavad palju valgust ja avarust.

 Meie saabumiseks oli majake kenasti ettevalmistatud, laual ootasid isetehtud imemaitsvad Austraaliapärased küpsised. Kõik, absoluutselt kõik asjad, mis meil eluks vaja on, olid olemas. Köök- elutoas on olemas söögi valmistamise vahendid, isegi võileivagrill, mida me väga armastame. Magamistuba on nagu magamistuba ikka- voodi ja riietekapp. Vannitoas on mitu kappi- seega ma saan lõpuks ometi kõik oma vähesed potsikud ja vidinad lahti pakkida ja käepäraselt laiali sättida. Juhuks, kui meil peaks küalisi tulema, siis meil on üks tuba täitsa ilma kasutuseta, kus on neli narikohta :D Loomulikult ei puudu õuest ka gaasigrill! 

Koduke

Üle ukseläve astudes tundsime koheselt, et see siin saab olema meie kodu! Viimase kahe ja poole kuu jooksul pole seda tunnet kordagi tekkinud. Ja mis on veel lahe- konditsioneer! Woodendis kannatasin ma viimased paar nädalat vastikut külma ja sinna ei saanud midagi teha. Siin lülitan nuppu ja sooja tuleb :)

Maja taga laiub suur viinamarjapõld. Kahjuks on marjad juba läbi ja raksus käia ei saa. Aga ilus on vaadata ikkagi, kuidas hommikupäike viinamarjapõllu vahelt eredaid kiiri otse köögilauale kohvitassi kõrvale heidab. Õhtuti käivad ka kängurud uksetaga uusi elanikke piilumas. Üksõhtu, kui koju tulin, ei julgenud tükk aega autost välja tulla, kuna suur känguru seisis tuima ükskõiksusega maja ees. Lõpuks täistulede valguses seismisest väsinud, hüppas ta laiskade sammudega  väheke mujale.  

Lehmad oleme õpetanud juba peost sööma. 

Samuti on meil paarisaja meetri kaugusel suur ja uhke jõgi. Kui mina töötan, siis on Kuldar käinu küll ussi leotamas, aga siiani pole kalasaaki koju toodud J

Mis nii elul viga, kui jõgi maja taga

Ja mis farmitööd me siis teeme? Esimesed päevad veetsime sõna otseses mõttes ATVga mööda põldu ringi sõites. Mulle meeldib küll rohkem mudas ATVga ukerdamas käia, aga põld on ka päris okei. Et tegu ei oleks puhtalt lõbusõiduga, siis tegelikult otsisime süsteemselt iga ruutmeetri pealt teatud sorti ohakalisi. Tegu on umbrohuga, mis levib kiirelt ja seetõttu tuleb selle hävitamisega aastast- aastasse tegeleda, kas väljajuurides või mürgiga pritsides. Lammaste villa sisse sattudes muudab see villa koheselt tunduvalt väärtusetumaks. Peale selle on need ohakad ka teravad, kui kuradid! Veel oleme saanud algust teha ka mitmesuguste muude farmitöödega ja oleme agarad käsi külge lööma kõigele, mis on uus ja huvitav! Varsti peakski hakkama lammaste pügamine pihta.

Umbrohu pritsimine mürgiga

Töösõidukid

Vilja laskmine. Vasakul pildil ka Tim ja väike Emme (lapsenimi ongi selline)

Tööpäevad mööduvad üsna kiiresti, sest koguaeg on midagi teha ja näha ja omanikud muudkui tahavad jutustada meiega. Lisaks võõrustavad nad meid alati lõunasöögi- ja teepausidega. Ükspäev olime juures näiteks sellisel sündmusel, kui äsjasündinud vasikas tegi esimesi sooritusi oma tudisevatel sõrgadel püsti tõusta. Mina, kui maalaps, olin seda ka varem näinud, aga tänases Eestis kohtab seda ikka väga harva.

Beebivasikas 

Kui pererahvas vajab peale majutuse eest töötatud kahe päeva veel meie abi, siis see on tasustatud- peale maksude mahaarvamist, saame 18 dollarit tunnis kätte. Mõned päevad on juba õnnestunud ka raha eest kasulik olla. Kuna neil aga iga päev tööd pakkuda pole, siis teavitasid nad oma sõpru-tuttavaid ja siinsel kolmandal päeval oli mul juba kutse kohalikku pubisse olemas. Esialgseks tööks- nõudepesu. No mis seal ikka siis. Ma olin tohutult elevil, et sain tööotsa ja saan täitsa üksi võõrasse keskkonda pea ees sisse sulpsata. Eelnevate aastate kogemust arvestades oli mul hea kindle tunne minna toitlustusettevõttesse.

Kui liiga palju tööd teha, võib lausa püksid ära rebestada!

Pubi asub meie juurest 10 km kaugusel. Tegu on väga populaarse kohaga, kuhu sõidetakse lähemalt ja kaugemalt. Sees on istekohti ca 120, pluss kohvik, pluss piljardisaal, pluss õueterrass. Kogu  töötajaskond (kõik naised)on väga väga sõbralikud ja abivalmid. Ülemusteks on keskealine abielupaar. Kusjuures nad olid googeldanud Eesti kohta ja olid väga vaimustuses.  Kohe esimesel õhtul õppis kogu köök ära ka eestikeelsed roppused (ei olnud minu algatatud, nad ise nõudsid seda). Niiet kui peakokk keset kiiret aega midagi kõrbema laskis, siis võisin keset sagimist kuulda selges eestikeeles väljendit “oh m**n”. Nende arust on see jube kift sõna- nii soft on öelda :D Menüüs on erinevad toidud- nii pastaroad, aasia toite, kui ka kõige tüüpilisemat fish and chipse või burgerit. Ainult et… need portsjonid on siin hiiglaslikud. Kes teab Tallinnas BabyBacki burgereid, siis need on minivariandid siinsetest. Lisaks on iga päev veel ka päevapakkumised. Restoran on avatud kahel ajal päevas- lõunal ja õhtul. Vahepeal pannakse köök kinni ja kõik lähevad koju. Baari osa on avatud kogu päeva. Nii ongi teeninduspersonalil kaks vahetust päevas. Minu esimesel õhtul oli just ka üks pulmapidu toimumas, mis tähendas oioioioi, kui palju nõusid! Õnneks midagi tõstma eriti ei pea. Kõik käib liini peal. Loputad, paned restile, masinasse kaheks minutiks ja säuh teiseltpoolt välja. Kõige kauem võtabki aega see äraviimine.

Peale esimest õhtut kutsuti tagasi ka järgmise päeva lõunal ja siis sellest järgmisel päeval nii lõunal kui ka õhtul. Kokku 18,5 tundi ja teenistus 285 dollarit. Tunnipalgaks 15 dollarit, pühapäeval 20. Ehk siis keskmiselt ca 12,5 eurot tund. Nõudepesu eest saadakse Eestis tavapäraselt kolme euro kandis tund, seega olin ma ülimotiveeritud nõudepesija oma esimesel nädalavahetusel. Ja eks ma siis töötasin natuke üle ja tegin oma jalale liiga. See neetud jalapõletik on mind viimasel paaril aastal mitmel korral kimbutanud, kui on tulnud pikalt jalgadel olla. Õnneks olid mul spetsjomm selle tarbeks kaasa võetud antibiootikumid ja sain paari päevaga jaole ning paistetuse alle enne, kui ta 40 palaviku üles viskab.

Sant

Üks positiivne asi kaasnes selle nõudepesus rahmeldamisega ka- sain pubi omanikult pakkumise ametlikult tema juures tööle asuda ettekandjana. Ja palk tõusis veelgi. Sellest osa tuleb kätte kohe ja osa läheb säästuhoiusele. See Austraalia maksusüsteem on siin kole keeruline, ma ei hakka seda lähemalt seletama hetkel. Ühesõnaga osa raha saan kätte juunis majandusaasta aruande lõpus. Niiet nüüd olen ametlikult kahel kohal tööl nagu minule omane ikka mitmel rindel korraga rügada. Esimene päev ettekandjana oli päris hirmutav alguses. Mu keel pole nii hea ja menüüs on miljon sööki, mille kohta nad küsida võivad ja millest mul pole õrna aimugi. Ja siis see tellimuse sisestamise programm… huuh, selle selgekssaamine võtab veel aega. Aga esimene päev läks väga edukalt. Pool aega teenindasin ja pool aega pidin klientidele seletama, kust ma pärit olen, sest kõik nad on jube uudishimulikud ja tahavad hirmsasti jutustada.

Täiesti valge puu põlenud maapinna taustal

Niiet nüüd me siis teenime- küll pubis, farmis, küll naabritele puid tehes, küll siin, küll seal. Hakkasin puht huvi pärast pidama ka siinmail teenitud raha arvestust. Loodetavasti jätkub mul järjekindlust ja kunagi tagasitulles saab siis lõppsumma kokku arvutada. Hetkel juhin Kuldari ees mina 267 dollariga! Jee :D Kord elus saan temast rohkem teenida!

Peale töötamise oleme natuke ikka turistid ka olnud. Käisime avastamas oma lähimat suurt asulat, paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat Bendigot, mis on endine kullakaevanduslinn. Väike, umbes Pärnu suurune linnake, on väga armas oma stiili poolest ja üleüldse ka.

Üleval vasakul üks algkoolihoone ja all paremal Rosalind park. Tervitused Rosalind Salongi rahvale ;)

 Lisaks toidupoele, kust ostame nädala toidu korraga, oleme käinud ka OP shopides, ehk kaltsukates. Meil on vaja soojemaid riideid ja midagi, mida poleks farmis kahju määrida. Kui Eestis on kaltsukate mekaks Haapsalu, siis siin on samuti väga väärt kraami müügil! Firmakaid ja vähem firmakaid asju võib soetada mõnikord ikka väga väikse hinna eest! Näiteks ühe dollarised püksid! Aga see ei ole reegel, vaid siis, kui satud õigel ajal õigesse kohta, nagu elus ikka..

Bendigos saab üle pika aja jälle palme ka näha

Alustasin juba treeningutega 2014 aasta Tartu Rattaralliks, ma ei saa ju olla nõrgem, kui Leila J. Kuldari väljavalitud marsruudi kohta küsides sain vastuseks:“ Teeks väikse ringi, nii 20 km”. See on ju Padise- Keila ots! Ma ei ole viimasel paaril aastal jalgrattaga kahe kilomeetri kaugusele poodigi rattaga sõitnud! Pererahvas andis meile oma korralikud maastikurattad kasutada. Poole maa peal avastasin, et mulle tegelikult täitsa meeldib! Tund ja nelikümmend minutit hiljem oli sõidetud 22 kilomeetrit, millest veerand oli künklikul maastikul ja tugeva vastutuulega. Nagu arvata võib, oli minul õhtuks kett maas ja istumisega on probleeme! Oehh. Nii uskumatu, kui see ka poleks, siis ma täitsa ootan, millal saaks jälle minna.

Kirjutamise- joonistamiseni!

Teeääres kasvavat kaktust oli tark mõte minna näppima turvavarustust kandes- kole terav oli!