Maakad käisid ookeanit vaatamas. Great Ocean Road ja lammaste müük

No ei ole olnud aega, et istuda paariks tunniks arvutitaha ja mõned read kirja saada. Töö ja kodu, töö ja kodu, no mis  sa teed ära… Aga siin mu järjekornde üllitis on! 

Rändan ajas tagasi ülemöödunud nädalavahetusse, kus olime sõitmas külla oma Iiri sõbrale, Derekile. Kuna ookeaniäärne linnake Torquai on meist 200km kaugusel, otsustasime sõita kohale rongiga. Tundub ju igati säästlik? Kaart aparaadis, tehing juba käimas, tuli välja, et summa oli kokku üle saja dollari. Kalkuleerisin käbekiirelt, et see teeb paagitäie kütust ja sellega saab sõita 600 km. Tegime kurvad näod pähe ja lasime piletid tühistada. Peale hunniku paberimäärimist, saime raha tagasi ja sõit oma valge Fordiga nädalavahetuseks ookeani äärde võis alata! 

Esimesel õhtul midagi erilist ei teinudki. Jutustasime niisama ja vaatasime Eurovisiooni eelvooru. Seda kanti siin alles reedel üle, kuigi Eestis oli ta vist kolmapäeval… ? Olime õhtu läbi ja viimased kolm kuud muudkui rääkinud kaugest ja tundmatust Eestist, kuskil Venemaa ja Soome kõrval ja nüüd!! Ja nüüd!! Televiisori kasti sees. Kust pole viimased kolm kuud peale inglise keele muud kostunud…. Birgit Õigemeel laulab. Puhtas EESTI KEELES! Kaamera liugleb üle EESTI sini-must-valgete lippude. Miski patriotism tõstis minus pea püsti, klomp tuli kurku ja pisar silmanurka. Ilus oli!

Järgmisel päeval, peale hommikusööki läksime Derekiga õllesid pruulima. Õlu on siin kallis. Kast korraga ostes on okei, aga üksiku 0,3l pudeli hind platseerub sinna 2,5 euro kanti. Kell 10 hommikul hakkaski kogu protsess pihta, mõistagi, koos õllega. Mina olin ainuke naine ja üleüldse tundus see olevat selline meeste laupäeva hommiku veetmise unelm. Saada sõpradega kokku, teha hommikune õlle ja ajada üksteisega möla.

Milline kaunis hommik. Kell kümme hommikul juba klaas käes :)

Oma taara oli kaasas, mis pesti korralikult survepesuga seest puhtaks. Valida sai erinevate õllesortide seast, mida endale villida. Ja ega siis midagi- pudel alla, kraanist õlle sisse, järgmine mees vajutab aparaadiga uue korgi peale ja voilaa- tehtud!

Pudelipesu, erinevad margid, korgipress ja tulemus.

Ja sõnu polegi vaja...

Lõunaks olid õlled pruulitud ja Derekil ning Vondal plaanis viia meid väljasõidule The Great Ocean Roadile. Nagu nimi juba ütleb, siis oli tegu ookeaniäärse sõiduga. Hoolimata kehvast ilmast, olid vaated superilusad! Kitsas tee viis mööda mägesid üles ja alla, U- kurvile järgnes U- kurv ja teekond meenutas mulle natuke Norrat. Pea sadakond kilomeetrit kauneid vaateid merele, vaheldus vihmametsaga. Päris vihmametsaga! Ja nagu vihmametsale kombeks, siis loomulikult ka sadas. Kõikjal oli nii roheline, nii roheline… Sõnajalad on lihtsalt täiesti käsitlematule kõrgeks kasvanud! Mitu meetrit! Jalutasime mööda kitsast sammaldunud rada paari kilomeetri jagu, kuniks jõudsime võimsa koseni. Väga uhke!

Great Ocean Road

Vaated, vaated, vaated...

Võimas vihmamets

Kuna meil siin läheb juba kell 17.30 pimedaks, siis jäi palju nägemata. Arvatavasti lähme seda teekonda kordama- ja siis juba ilma kiirustamata ning rohkete fotopeatustega .

Õhtul presenteerisime uhkelt külakostiks kaasatoodud ja 100 päeva meiega koos reisinud Vana Tallinnat. Kui ma kodus olles seda pigem ei joonud, siis siinmail on kodumaine kesvamärjuke hingele palsamiks.

Vana Tallinn

Pühapäeva hommikul läksime kõik koos pikale jalutuskäigule mööda rannikut. Ühele uuele sõbrale oli see tegevus eriti meeltmööda- labrdor Angusele.

Angusega

Peale lõunat jätsime Dereki ja Vondaga hüvasti ning läksime omapäi veel väikesele linnatuurile. Tegu on tuntud surfarite paradiisiga, kus toimuvad iga aasta ka rahvusvahelised võistlused.

Surfilinnak.

Kokkuvõtteks jäime oma minipuhkusega väga rahule! (Järgnevad päevad peale seda olen ma kusjuures kõik töötanud! 9. päev järjest!)

Esmaspäeva varahommikul läksime kauaoodatud turule. Lambaid müüma. Koidikul istusime veokisse, kaasreisijateks sada ja üks lammast. Paigutatud ilusti tihedalt kahele korrusele. Kohalejõudes avastasime, et tegu on ikka massiivse lammaste kokkutulekuga. Sel hommikul tervitas meid enne omanikevahetust üle 18 000 lamba! Mõni hommik müüakse maha lausa 40 000 lammast !!!

101 lammast

Tegu on piirkonna ainsa müügiplatsiga. Igal vähegi suuremal loomapidajal on oma agent, kes müügitegevusega abistab. Meie farmil agent võttis lambad treileri pealt vastu ja toimetas nad mööda sõna otseses mõttes labürinti õigele kohale. Kõikjal piiravad liikumist aedikud, mis muudavad lammaste eskortimise turvalisemaks. Sest kui sul on mitukümmend tuhat lammast korraga ühel alal ja keegi on värava lahti unustanud… no kesse kurat neil enam vahet teeb!? Lambaid aetakse koerte abiga ja ise kõristite ning häälega ergutades. Kella kümneks oli iga peremehe kaup kindlasse aedikusse eksponeerimiseks välja pandud ja põhiaktsioon võis alata.

All paremas nurgas pildil meie perenaine Liz, nokatsiga mees nende agent ja pruuni kaabuga vanahärra käis eelmine suvi Tallinnas.

 Kohale olid tulnud triikpluusides ja uhketes kaabudes mehed, põhiliselt kahe Austraalia suurpoeketi (Coles ja Woolworths) kokkuostjad. Enamasti lähevad lambad juba järgmisel päeval lihaks ja villaks. Esimese aediku juures rivistuti ja oksjon hakkas pihta. Oksjonipidaja rääkis niiiii kiiresti ja võttis vastu pakkumisi. Kiirelt üks-kaks-kolm- MÜÜDUD! Ja järgmise aediku juurde. Kogu kamp ostjaid kiirelt järel sörkides ja üle aediku lambaid küünitades. Hinnakujundajaks on mitmeid tegureid: lamba vanus, tõug, kaal ja väljanägemine. Seega piltlikult öeldes- mustad lambad viivad hinna alla kogu tehingul!

Meie lammaste eest saadi 115 dollarit tükk ehk ca 80 eurot lammas. See hind on üle keskmise hea ja pererahvas jäi rahule! Järgmine kord on neil plaanis müüa mõnikümmend lehma. Eks näis, kuidas see käib…

Big Happy Family

Ükspäev sorteerisime Liziga vanu ajakirju. Komplektide viisi korralikke farmi ajakirjasid aastast 1956. Väga väärtuslikud! Vasakpoolne karikatuur on lahe :)

             

    Esialgu on see kõik. Ühtkoma teist oleks veel pajatada, aga teen seda järgmine kord :)

Käib töö ja vile koos

Need kirjaread on jällegi valminud juba eelmise nädala lõpus. Interneti kehva ühenduse tõttu, tuleb seda ikka ja jälle ette. Samal põhjusel koostan tihtipeale mitmest pildist kollaazi- võtavad üleslaadimisel vähem mahtu J Kel silmanägemine väikeste piltide jaoks kehv, siis pealevajutades avaneb pilt ka suurelt.

Nüüd oleme kodust ära olnud juba veerand aastat või kolm kuud või 90 päeva või võtke seda, kuidas tahate.

Tööpäeva lõpp. Viljamahutid

See suur kera on perenaise tehtud- vanast okastraadist.

Esmaspäeviti ja teisipäeviti töötame farmis. Töötame ikka ATVga mööda põlde sõites ja ohakalisi hävitades. Samuti oleme taastanud/ ehitanud loomadele aeda. Põhimõte on selline, kus maasse on löödud mõned palgi mõõtu jämedad posti ja iga jämeda posti vahel on neli-viis peenikes tugiposti. Horisontaalselt jooksevad okas- ja tavalised traadid kuues reas. 

Ühed aia lõhkujad on mitmesajakilosed lehmad ning teised on kängurud ja neid põrgulisi siin jagub! Juhul, kui känguru lõhub aia, mis eraldab kahe farmeri- või eraomaniku ja riigi piiraeda, siis parandab aia tavaliselt omade kulude ja kirjadega farmer, kelle loomad aias on. Vastasel juhul lähevad loomad lihtsalt omapäi uitama. Vanad okastraadid, mis aiast välja lõigatakse, lähevad taaskasutusse ehk Liz meisterdab neist ise vägevad aiakaunistused ja müüb need maha. Lahe idee J  Rohkem pilte aiakaunistustest www.threefarmers.com.au

Aiaehitus- Kuldar ja Tim

Tööauto UTE.  Päris naljakas on vasaku käega käike vahetada. 

Olen saanud endale ka ühe suure sõbra- väike Emme (lapsenimi) on mul pidevalt kannul. Ta meenutab mulle natukene Sonjat ja Monat, kes maal olles ka mul sabas lonkisid, ise ülepeakaela räpased, ja ka Emme`l ei püsi jalanõud kunagi (õiges) jalas.

Emme :)

Kolmapäevast pühapäevani teen mina pubis vahetusi. Keskmiselt on neli-viis tundi üks vahetus. Olen proovinud sättida nii, et nädalasse mahuks neli vahetust (+/- 1 ) ja üks päev jääks hommikust õhtuni puhkamiseks ka. Vahetused on alati üsna kiired ja mingit mökutamist- jokutamist, vahetuse lõpuni veeretamist pole. Sõna otseses mõttes on käed jalad tööd täis. 

Enne avamist katad kõik 50 siseruumide lauda ette ära ja viid end uue special menüüga kurssi. Siis võtad ukselt kliendid, juhatad lauda, annad menüüd. Ja siis hakkavad tulema küsimused toitude kohta…. Tsiiisas, ma ei tea isegi :D Mõnikord ma ei saa isegi aru, millest jutt käib, aga totakas naeratus aitab alati J  Ruttu toksid tellimuse arvutisse ja tormad järgmiste juurde. 10-12 minutit hiljem hakkavad köögist juba toidud tulema. See on keeruline hetk- et ma jumala eest vale toitu ei võtaks! Kust mina tean, missugune see “chicken deluxe” välja näeb? Siiani on õnnestunud kõik toidud nende tellijateni viia. Samal ajal tuleb koristada osa laudasid ja need kööki ära viia. Kui kliendid magustoitu/ kohvi juurde ei soovi, siis on nad minu jaoks lõpetatud- maksma lähevad nad baari. Uksest neid välja saates vahetame veelkord minuti jagu viisakusväljendeid ja läinud nad ongi- uued istuvad juba lauas.

Pühapäeval, emadepäeval, olin ma kaks vahetust tööl. Lõuna ajal anti välja 267 praadi ja õhtul 82. See oli täiesti kreisi päev :D Õhtu lõpuks nägi kogu staff välja nagu tühjakspigistatud sidrun- ilmetu. Omanikud tegid kõigile dringid ja sai niisama lobisetud ning siis rampväsinuna koju mindudud. Nad pidid mind ikka tükk aega moosima, et siin on peale paari drinki autoga kojusõitmine täitsa okei, sest 0,5 promilli on ju lubatud.

Laupäev oli meil mõlemal vaba päev. Meie õnneks oli ka ilm superilus! Peale pikka hommikusööki otsustasime jälle ratastega sõitma minna. Seekord oli kolmveerand teekonnast kruus. Ja viimane neljandik järjestikuliselt mägine. Ühtekokku 27 kilomeetrit. Mina olen enda üle väga uhke igatahes! Kuuldavasti on hull spordipisik ka mu vanemaid nakatanud- ema Anne rulluisutab stiilselt ja isa Alarit olevat ka Padise vahel nähtud jalgrattaga ringi kihutamas.

Ettevalmistused Tartu Rattaralliks

Rattasõidust paar tundi puhkust, sain üle ei tea mitme nädala end lõpuks üles lüüa. Läksime minu tööjuurde õhtus sööma ja kinno. Olin Kuldarile varem rääkinud, et meil on MEGA suured ja maitsvad praed- ta oli nõus! Pressisime endale kahepeale  veel sisse ka ühe magustoidu. No see oli lihtsalt võrratult hea! Isetehtud vaarika-vanilje jäätis, Daimi shokolaadi maitseline maius ja kõige krooniks veel karamellikorvis metsamarjad. Mmmm…

Burger ja Parma (erineva kattega kanaliha, näiteks: singi, juustu, paprika)

 Kõhud punnis, läksime kinno “Identity Thief`i” vaatama. Väga naljakas film on, soovitan küll! Head näitlejad pealekauba.

Mmmmagustoit...

Järgmine päev tööle minnes päris kogu köök loomulikult Kuldari kohta ja nende meelest on nimi Kuldaaaar, hästi pehmelt, nagu mõne superkangelase nimi. Mind kutsutakes Superwomeniks, sest mind jagub tööl olles igale poole. Nüüd mul on oma supermees ka ja me elame ühes superägedas maailmas :D

Kohalikus raamatukogus leidsin ka raamatu kodumaast :)

Vahukommide küpsetamine

Paaril õhtul oleme lõket teinud ja vahukomme sussitanud. Nagu Austraallased ise armastavad öelda, siis neile meeldib kõike põletada. Selle peale hakkasin ma naerma ja ütlesin, et kogu ülejäänud maailm arvab sama, kui Austraaliast pidevalt uudised tulevad, et kuskil jälle suurelt põleb. Tegelikult on siin rangelt määratletud ajad, millal tuld teha võib. Kõikjal võib märgata isegi tuleriski skaalasid, mis näitavad ära, kui suur oht antud ajal on. Kohalikud varuvad endale riskiperioodil ka ohtralt vett.

Vasakul on näha tuleohtlikuse skaala. 

Nüüdseks on ka tõeline “Eesti sügis” siia kätte jõudnud. Temperatuur alla 15 kraadi päeval, sajab ja on pilves. Selline oktoobri keskpaik võiks öelda! Tuleb minna saapaid ja jopet ostma, pole midagi teha..

Tulevaks nädalavahetuseks on meil aga plaanitud väljasõit! Kes mäletab, siis Woodendis saime tuttavaks ühe keskealise ja hea huumoriga Iiri päritolu mehega. Derek elab Melbourni lähedal ja kutsus meid külla. Niiet lähme terveks nädalavahetuseks tema juurde. Saab olema vahva! :P

:)

Farmi Heleen ja Kuldar

Nagu Eesti vanasõna ütleb, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, siis meil tundub olevat hoog sees. Aega võttis kaks kuud, et endale sobivad tingimused leida, kuid hetkel oleme me üsna rahul.

Maanaine omas elemendis

Leidsime Gumtreest töökuulutuse, mis oli meile väga sobilikus kauguses. Tegu on farmitööga, mis kvalifitseerub teise aasta viisapäevade alla. AGAdeks on see, et töö ei ole tasustatud, kuid töötama peab vaid kaks päeva nädalas ja elamine on tasuta. Kohalejõudes võtsid meid vastu farmi omanik Tim, tema naine Liz, nende kolmeaastane tütar, kaks karjakoera, paarsada lehma ja samapalju lambaid, kes mahuvad kõik koos õnnelikult elama ligi 1000 aakri suurusele maalapile. Nagu selgus, oli antud kuulutusele kandideerinud ligi 50 inimest, kuid meie jäime sõelale.

Neljas põlvkond Harringtons`i farmereid. 

Vastukaaluks eelnevatele tööandjatele, on pererahvas super! Meeletult sõbralikud, abivalmid, rõõmsameelsed ja stoiliselt rahulikud. Nad näevad välja tõelised Austraalia farmerid- Tim on suurt kasvu ja laia naeratusega, seljas flanellpluus, jalas teksad ja kaabu peas. Liz on rohkem nagu koduperenaine. Neil on isegi oma koduleht www.threefarmers.com.au

Kullakaevandus meie kodust 500m kaugusel

Kui me neile oma eelmisi töö- ja elamismuljeid rääkisime, tundsid nad lausa piinlikust teiste farmerite eest ja lubasid igati seda mainet parandada. Mida nad on ka teinud! Omast vabast ajast ja heast tahtest helistasid nad ümberkaudsetesse farmidesse ja naabritele ning andsid teada, et kaks toredat eestlast tahaksid teha abitöid vabadel päevadel.

Väike maja preerias

Isegi kohalik politsei käis mulle ükspäev tere ütlemas

Meie elamine on nende farmist paar kilomeetrit eemal, Timi venna maja lähedal. Ehk siis tegelikult täitsa omaette. Tegu on teisaldatava moodulmajaga. Kui ma Eestis olen neid näinud, tunduvad nad alati imeväikesed, aga see tunne on petlik, sest seest on see päris suur. Või noh… tegelikult meil pole ju palju asju ka… Suured aknad annavad palju valgust ja avarust.

 Meie saabumiseks oli majake kenasti ettevalmistatud, laual ootasid isetehtud imemaitsvad Austraaliapärased küpsised. Kõik, absoluutselt kõik asjad, mis meil eluks vaja on, olid olemas. Köök- elutoas on olemas söögi valmistamise vahendid, isegi võileivagrill, mida me väga armastame. Magamistuba on nagu magamistuba ikka- voodi ja riietekapp. Vannitoas on mitu kappi- seega ma saan lõpuks ometi kõik oma vähesed potsikud ja vidinad lahti pakkida ja käepäraselt laiali sättida. Juhuks, kui meil peaks küalisi tulema, siis meil on üks tuba täitsa ilma kasutuseta, kus on neli narikohta :D Loomulikult ei puudu õuest ka gaasigrill! 

Koduke

Üle ukseläve astudes tundsime koheselt, et see siin saab olema meie kodu! Viimase kahe ja poole kuu jooksul pole seda tunnet kordagi tekkinud. Ja mis on veel lahe- konditsioneer! Woodendis kannatasin ma viimased paar nädalat vastikut külma ja sinna ei saanud midagi teha. Siin lülitan nuppu ja sooja tuleb :)

Maja taga laiub suur viinamarjapõld. Kahjuks on marjad juba läbi ja raksus käia ei saa. Aga ilus on vaadata ikkagi, kuidas hommikupäike viinamarjapõllu vahelt eredaid kiiri otse köögilauale kohvitassi kõrvale heidab. Õhtuti käivad ka kängurud uksetaga uusi elanikke piilumas. Üksõhtu, kui koju tulin, ei julgenud tükk aega autost välja tulla, kuna suur känguru seisis tuima ükskõiksusega maja ees. Lõpuks täistulede valguses seismisest väsinud, hüppas ta laiskade sammudega  väheke mujale.  

Lehmad oleme õpetanud juba peost sööma. 

Samuti on meil paarisaja meetri kaugusel suur ja uhke jõgi. Kui mina töötan, siis on Kuldar käinu küll ussi leotamas, aga siiani pole kalasaaki koju toodud J

Mis nii elul viga, kui jõgi maja taga

Ja mis farmitööd me siis teeme? Esimesed päevad veetsime sõna otseses mõttes ATVga mööda põldu ringi sõites. Mulle meeldib küll rohkem mudas ATVga ukerdamas käia, aga põld on ka päris okei. Et tegu ei oleks puhtalt lõbusõiduga, siis tegelikult otsisime süsteemselt iga ruutmeetri pealt teatud sorti ohakalisi. Tegu on umbrohuga, mis levib kiirelt ja seetõttu tuleb selle hävitamisega aastast- aastasse tegeleda, kas väljajuurides või mürgiga pritsides. Lammaste villa sisse sattudes muudab see villa koheselt tunduvalt väärtusetumaks. Peale selle on need ohakad ka teravad, kui kuradid! Veel oleme saanud algust teha ka mitmesuguste muude farmitöödega ja oleme agarad käsi külge lööma kõigele, mis on uus ja huvitav! Varsti peakski hakkama lammaste pügamine pihta.

Umbrohu pritsimine mürgiga

Töösõidukid

Vilja laskmine. Vasakul pildil ka Tim ja väike Emme (lapsenimi ongi selline)

Tööpäevad mööduvad üsna kiiresti, sest koguaeg on midagi teha ja näha ja omanikud muudkui tahavad jutustada meiega. Lisaks võõrustavad nad meid alati lõunasöögi- ja teepausidega. Ükspäev olime juures näiteks sellisel sündmusel, kui äsjasündinud vasikas tegi esimesi sooritusi oma tudisevatel sõrgadel püsti tõusta. Mina, kui maalaps, olin seda ka varem näinud, aga tänases Eestis kohtab seda ikka väga harva.

Beebivasikas 

Kui pererahvas vajab peale majutuse eest töötatud kahe päeva veel meie abi, siis see on tasustatud- peale maksude mahaarvamist, saame 18 dollarit tunnis kätte. Mõned päevad on juba õnnestunud ka raha eest kasulik olla. Kuna neil aga iga päev tööd pakkuda pole, siis teavitasid nad oma sõpru-tuttavaid ja siinsel kolmandal päeval oli mul juba kutse kohalikku pubisse olemas. Esialgseks tööks- nõudepesu. No mis seal ikka siis. Ma olin tohutult elevil, et sain tööotsa ja saan täitsa üksi võõrasse keskkonda pea ees sisse sulpsata. Eelnevate aastate kogemust arvestades oli mul hea kindle tunne minna toitlustusettevõttesse.

Kui liiga palju tööd teha, võib lausa püksid ära rebestada!

Pubi asub meie juurest 10 km kaugusel. Tegu on väga populaarse kohaga, kuhu sõidetakse lähemalt ja kaugemalt. Sees on istekohti ca 120, pluss kohvik, pluss piljardisaal, pluss õueterrass. Kogu  töötajaskond (kõik naised)on väga väga sõbralikud ja abivalmid. Ülemusteks on keskealine abielupaar. Kusjuures nad olid googeldanud Eesti kohta ja olid väga vaimustuses.  Kohe esimesel õhtul õppis kogu köök ära ka eestikeelsed roppused (ei olnud minu algatatud, nad ise nõudsid seda). Niiet kui peakokk keset kiiret aega midagi kõrbema laskis, siis võisin keset sagimist kuulda selges eestikeeles väljendit “oh m**n”. Nende arust on see jube kift sõna- nii soft on öelda :D Menüüs on erinevad toidud- nii pastaroad, aasia toite, kui ka kõige tüüpilisemat fish and chipse või burgerit. Ainult et… need portsjonid on siin hiiglaslikud. Kes teab Tallinnas BabyBacki burgereid, siis need on minivariandid siinsetest. Lisaks on iga päev veel ka päevapakkumised. Restoran on avatud kahel ajal päevas- lõunal ja õhtul. Vahepeal pannakse köök kinni ja kõik lähevad koju. Baari osa on avatud kogu päeva. Nii ongi teeninduspersonalil kaks vahetust päevas. Minu esimesel õhtul oli just ka üks pulmapidu toimumas, mis tähendas oioioioi, kui palju nõusid! Õnneks midagi tõstma eriti ei pea. Kõik käib liini peal. Loputad, paned restile, masinasse kaheks minutiks ja säuh teiseltpoolt välja. Kõige kauem võtabki aega see äraviimine.

Peale esimest õhtut kutsuti tagasi ka järgmise päeva lõunal ja siis sellest järgmisel päeval nii lõunal kui ka õhtul. Kokku 18,5 tundi ja teenistus 285 dollarit. Tunnipalgaks 15 dollarit, pühapäeval 20. Ehk siis keskmiselt ca 12,5 eurot tund. Nõudepesu eest saadakse Eestis tavapäraselt kolme euro kandis tund, seega olin ma ülimotiveeritud nõudepesija oma esimesel nädalavahetusel. Ja eks ma siis töötasin natuke üle ja tegin oma jalale liiga. See neetud jalapõletik on mind viimasel paaril aastal mitmel korral kimbutanud, kui on tulnud pikalt jalgadel olla. Õnneks olid mul spetsjomm selle tarbeks kaasa võetud antibiootikumid ja sain paari päevaga jaole ning paistetuse alle enne, kui ta 40 palaviku üles viskab.

Sant

Üks positiivne asi kaasnes selle nõudepesus rahmeldamisega ka- sain pubi omanikult pakkumise ametlikult tema juures tööle asuda ettekandjana. Ja palk tõusis veelgi. Sellest osa tuleb kätte kohe ja osa läheb säästuhoiusele. See Austraalia maksusüsteem on siin kole keeruline, ma ei hakka seda lähemalt seletama hetkel. Ühesõnaga osa raha saan kätte juunis majandusaasta aruande lõpus. Niiet nüüd olen ametlikult kahel kohal tööl nagu minule omane ikka mitmel rindel korraga rügada. Esimene päev ettekandjana oli päris hirmutav alguses. Mu keel pole nii hea ja menüüs on miljon sööki, mille kohta nad küsida võivad ja millest mul pole õrna aimugi. Ja siis see tellimuse sisestamise programm… huuh, selle selgekssaamine võtab veel aega. Aga esimene päev läks väga edukalt. Pool aega teenindasin ja pool aega pidin klientidele seletama, kust ma pärit olen, sest kõik nad on jube uudishimulikud ja tahavad hirmsasti jutustada.

Täiesti valge puu põlenud maapinna taustal

Niiet nüüd me siis teenime- küll pubis, farmis, küll naabritele puid tehes, küll siin, küll seal. Hakkasin puht huvi pärast pidama ka siinmail teenitud raha arvestust. Loodetavasti jätkub mul järjekindlust ja kunagi tagasitulles saab siis lõppsumma kokku arvutada. Hetkel juhin Kuldari ees mina 267 dollariga! Jee :D Kord elus saan temast rohkem teenida!

Peale töötamise oleme natuke ikka turistid ka olnud. Käisime avastamas oma lähimat suurt asulat, paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat Bendigot, mis on endine kullakaevanduslinn. Väike, umbes Pärnu suurune linnake, on väga armas oma stiili poolest ja üleüldse ka.

Üleval vasakul üks algkoolihoone ja all paremal Rosalind park. Tervitused Rosalind Salongi rahvale ;)

 Lisaks toidupoele, kust ostame nädala toidu korraga, oleme käinud ka OP shopides, ehk kaltsukates. Meil on vaja soojemaid riideid ja midagi, mida poleks farmis kahju määrida. Kui Eestis on kaltsukate mekaks Haapsalu, siis siin on samuti väga väärt kraami müügil! Firmakaid ja vähem firmakaid asju võib soetada mõnikord ikka väga väikse hinna eest! Näiteks ühe dollarised püksid! Aga see ei ole reegel, vaid siis, kui satud õigel ajal õigesse kohta, nagu elus ikka..

Bendigos saab üle pika aja jälle palme ka näha

Alustasin juba treeningutega 2014 aasta Tartu Rattaralliks, ma ei saa ju olla nõrgem, kui Leila J. Kuldari väljavalitud marsruudi kohta küsides sain vastuseks:“ Teeks väikse ringi, nii 20 km”. See on ju Padise- Keila ots! Ma ei ole viimasel paaril aastal jalgrattaga kahe kilomeetri kaugusele poodigi rattaga sõitnud! Pererahvas andis meile oma korralikud maastikurattad kasutada. Poole maa peal avastasin, et mulle tegelikult täitsa meeldib! Tund ja nelikümmend minutit hiljem oli sõidetud 22 kilomeetrit, millest veerand oli künklikul maastikul ja tugeva vastutuulega. Nagu arvata võib, oli minul õhtuks kett maas ja istumisega on probleeme! Oehh. Nii uskumatu, kui see ka poleks, siis ma täitsa ootan, millal saaks jälle minna.

Kirjutamise- joonistamiseni!

Teeääres kasvavat kaktust oli tark mõte minna näppima turvavarustust kandes- kole terav oli!

 

Naised on hullud

Naised on hullud, hullud ja uhked on nad… parampampaaa!

Kallid fännid, vabandan, et olete pidanud nii kaua ootama! Internet lihtsalt ei võimaldanud varem midagi üles laadida. Järgmine postitus juba peatselt! Mõnusat lugemist :)

Ma ei tea, kuidas meil on õnnestunud leida üles sellised naised, kes tõepoolest on hullud. Ahjaa, me teenisime nüüd ka oma esimesed VIISSADA DOLLARIT ja 50- dollarise kütusekaardi ja kõrvitsa ja lihakäntsaka ja mitu kilo lõhe ja kaks Austraalia lipuvävides saunalina ja paar T-särki ja pool arbuusi. :D  Sellest natuke hiljem.

Kõigepealt. Kuna sügisel sellest uudisest üsna esimeste seas teada saades, ei saanud ma seda tükk aega kellelegi kuulutada, siis nüüd võin ma pasundada tervele oma sõpruskonnale, et mu armas kallis südamesõbranna Maria ja tema abikaasa Marek said vahepeal kaksikute Karl Mathias ja Karl Gusthavi õnnelikeks vanemateks! Hiphiphurraaa, ma olen selle uudise üle terve nädala säranud nagu lambipirn :)

Ma väga tänan kõiki nende kirjade eest, mis minu postkasti potsatasid! Eriti pika ja mõnusa kirjaga sai hakkama Marit! Olge aga head ja kirjutage mulle veel oma tegemistest, enda omadega hoian teid ju kursis.

Üksõhtu sai skype pealt lauatelefonidele läbi helistatud ka kõik vanaemad- ohsaheldene aeg, küll see oli üks armas õhtu. :)

Iludus

Roosa unelm

Naised on hullud number 1

Woodendi perenaine Patricia. Kui eelmine kord ütlesin, et meie prõua on keskeakriisis, siis tegelikult on asi palju keerulisem. Sellel inimesel puudub lihtsalt mõtlemisvõime ja asju loogiliselt ning korrastatult teha on tema puhul ennekuulmatu. Ta teeb kõike poolikult ega vii kunagi midagi lõpuni. Teeb omale tuunikala ja munaga võiku, käigu pealt kukub pool selle sisust valgele põrandale, siis tatsub ta sealt kümme korda üle. Kapid, kust ta midagi võtab, jäävad uksed pärani lahti. Keedab täisvõimsusel suppi pliidil nii, et kõik pritsib ja lõpuks jätab pliidi veel pooleks päevaks sisse. Läheb pesuruumi midagi otsima ja otsustab kogu 2x2 m kapi sisu põrandale tõmmata ja sellel veel oma õuejalatsitega tammuda. Edasi-tagasi tammumist ta tõesti armastab- sest ta unustab kõik asjad ära, mida ta parasjagu teeb. Uut asja tehes meenub vana ja siis ta naaseb selle juurde, mõneks minutiks, kuni tormab jälle järgmise kallale. Ma võiks seda nimistut siin lõpmatuseni täiendada, aga põhiline on see, kui räpakas ja hoolimatu ja üks inimene on. Ja siin tulemegi mängu meie, sest meie peame kogu seda jama tema järgi koguaeg koristama ja klaarima. Alguses proovisin seletada, et ma ei saa joosta tegema seda või teist, kui mul on parasjagu midagi pooleli. Mõttetu! Edaspidi ajas jooksutamine mind närvi, kuna mulle ei meeldi midagi poolikus jätta, kui ma sellega tegelen. Lõpuks oli mul täiesti suva ja lihtsalt jalutasin ühelt ülesandelt järgmisele, ilma et osasid neist kunagi lõpetanud oleks.

Alguses meeldis talle Kuldar väga- ta oskas kõiki asju parandada ja oli muidu muhe, siis mõne aja möödudes, kui selgus, et me liiga intelligentsed ja mõtlemisvõimelised inimesed oleme, ei meeldinud me kumbki talle enam. Too bad :)

Kuldar "puid" toomas. No kui kitsi saab üks inimene olla, et ta kütab voolikujuppidega kaminat? Ilmselgelt pole tal aimugi, et selle plastiku korstnast kättesaamine läheb talle omajagu kulukaks.

Kõige rohkem kahju on loomadest, sest see õudne inimene ei luba neile rohkem süüa anda, kui kord päevas ja siis ka mitte piisavalt. Poisid annavad tihtipeale hobustele ja lammastele poole rohkem, kui prõua seda teha lubaks. Kusjuures iirlased teavad farmielust päris palju, sest nende mõlema vanematel on Iirimaal oma farm.

Söögiga on prõua tõesti kitsi. Esimestel päevadel tundus, et kõik on ilus ja hea, aga tegelikut… ta ei oska kohe üldse süüa teha! Mis veel hullem, ta teeb süüa sada korda külmutatud- mikros sulatatud- külmutatud- mikros sulatatud toitudest. Pooled konservid ja kuivtoidud ta kapis ületasid parim enne tähtaja aastal 2007 ! Ja veel… seda imelist toidukest pakub ta alati jaopärast, niiet pärast tuleb nälja peletamiseks veel neli viilu saia peale süüa. Ja seda saia süüakse siinmail kuradi palju! Röstsai hommikul. Võileivad lõunaks, ainult võileivad, mitte soe söök. Ja õhtusöögi kõrvale ka ikka saia.

Nagu ma tädi Annega kirjavahtuses olles idee sain, siis plaanin mõnes järgnevas postituses natuke rohkem rääkida siinsest toidust.

Mõni töö oli mõnele mõnikord ka päris nauditav... 

Naised on hullud vol 2

Naastes algusesse, siis me teenisime vahepeal nii mõndagi. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis tegime kohalikule poeseinale oma tööotsimiskuulutused. Ükshetk helistatigi Kuldarile. Esialgne töö seisnes selles, et tuli püsti panna üks telgi moodi autogaraaz. Peale selle oli vaja parandada veel katust ja minule jäid aiatööd. Enam ei pea ma igatsema Eesti kevadet, mil saaks oma aias näpud mulda pista ja istutada ja kraapida ja lõigata ja põletada jne. Seda sain nüüd kõvasti teha, ainult et siin on sügis…

Tegu on ühe 67 aastase vanaprouaga, kellel oli viis suurt (tõugu ei mäleta) koera. Ta on tegelenud aastaid just selle tõu kasvatamisega ja reisinud palju mööda maailma ning käinud koertevõistlustel. Korduvalt on ta käinud ka Rootsis ja Venemaal, seega teadis ta hästi, kus Eesti asub.

Seda tõugu koerad

Aga miks tema siis hull naine on? Ma ise arvan, et tema kiiks on tingitud tema autoavariist aastaid tagasi, mis ta peaaegu teispoolsusesse viis. Kui ta muidu on enamvähem sellest taastunud, siis peapõrutus on siiani alles. Tema probleemiks on asjade kogumine! Kui me esimest korda ta juurde läksime, siis arvasin end olevat prügimäel. Ilma naljata. Liigitada võis asju kolme põhiliiki- riided, mööbel ja lilletaimed. Mul on nii pagana kahju, et ma ühtegi pilti ei teinud, sest seda kirjeldada on võimatu. Kõik asjad olid üksteise otsa kuhjatud, vettinud ja katkised, sest nad olid seisnud seal juba… aastaid. Tegu on umbes Vabaduse Väljaku suuruse alaga, mis on asjadest kuhjatud meetri kõrguseks, mille vahelt viivad läbi vaid kitsad teerajad.

Miks tal kõike seda kraami nii palju on, ei tea. Ilmselt see ongi asjade haigus. Iga päev, kui tema juurde läksime, teatas ta uhkelt, et ostis hommikusel ostureisil nii odavalt nii mitu tooli ja roositaime ja linnumaja. Ja sinna õue nad oma vihmast saatust ootama jäävadki, igaveseks. Kusjuures, algselt on need asjad päris kenad ja kvaliteetsed. Punutud mööbli ja Fiskarsi tööriistade õues vedelemise saatus on ju ilmselgelt hõredaks mädaneda ja rooste minna. Tädike elab lihtsalt oma enda unelmates. Käib mööda aeda käed puusas ringi ja näitab näpuga: “ Siia mul tuleb kiviktaimla, siia kõrvale tuleb lindude suplusbassein. Aga vot siia paremale mul tuleb istumisnurk, kust oleks hea vaade hommikupäikesele. Ja vot siit ümber nurga, sinna ma tahan teist terrassi, kust oleks hea näha õhtupäikest.” Jaa nii edasi… Ise samal ajal väga detailselt jutustades, kuidas mingi lill lõhnab ja missugused täpselt selle õied on ja kuidas ta midagi ette kujutab. Tahaks talle lihtsalt öelda, et halloo, tule maapeale, inimene. Vaata enda ümber!

Sellest hoolimata on ta tegelikult ikkagi tore ja kiidab meid tubli töö eest. Ma lammutasin ühe väga väga jõhkra metsiku roosi põõsa laiali, mis laius üle terve majaseina ja katuselegi. Neetud teravad okkad ja puised jämedad oksad, aga hakkama sain. Selle tõttu teenisin ka hüüdnime, Iron Lady (terasnaine).

Kuna ilmad läksid vihmaseks, siis tegime temaga lõpparve ja olime megaõnnelikud oma esimeste siinmail teenitud dollarite ja muu kasuliku kraami üle :)

Loooomulikult käisime ka matkamas!

Mäestiku nimi on Hanging Rock. Nagu pildilt näha võib, siis see on hängimiseks tõesti hea koht.

Lubasime endale vahepeal ka väheke meelelahutust. Meil olid tasuta kinopiletid. Seega läksime ühel laupäeval koos iirlastega Melbourni kinno. Kusjuures, muidu maksab kinopilet 19 dollarit (ca 15 euri). Kuna piletid olid tasuta, siis ostsime kallist popcorni ja läksime pärast veel hiinakasse sööma. Üle pika aja oli nii hea teha midagi sellist, millega Eestis koguaeg harjunud oled. Õhtu lõpetuseks saime veel kokku ka Kuldari sõbraga, kes on juba mõned kuud Austraalias olnud ja saabus just Melbourni. Teise Eestlasega muljeid vahetada oli samuti üle pika aja hea. .

Elu kalleim popcorn ja fanta

Selle hullu jutu kokkuvõtteks tahan öelda vaid üht- nüüd on see läbi! Me leidsime endale uue koha. Hullude naiste juurest 80 km edasi, Bendigo linna lähistel. Tegu on farmiga, kus tuleb ööbimiskoha eest töötada kaks päeva nädalas, toitu tuleb ise valmistada. Juhul, kui pererahvas vajab meie tööjõudu ka teistel päevadel, on tasuks 18 dollarit tund. Esmamuljed on nii positiivsed! Pererahvas on ääretult lahke ja sõbralik. Nad proovivad leida meile oma naaberfarmide seast ise lisatööd, et me ka teenida saaksime. Meil on oma maja! Oma soe maja, koos kõigi mugavustega! Ja töö ei murra konti. Selle postituse lõpetangi siinkohal, naerdes hullude naiste üle ja olles rahul oma uue koduga :)

Spetsiaalselt läksin uuesti poodi, et teha sulle need pildid, Enn!