Wwoofimine Woodendis

Ahoi!

Eelmisest sissekandest alates drastilisi muutusi toimunud ei ole. Ja see on vist ka ainus kord, kui me jälle sadade kilomeetrite kaupa edasi pole vuranud.

Üks asi siiski on- kui teie keerasite eelmine nädal kella, siis meie tegime seda see nädal vastupidises suunas ja nüüd on ajavahe 7 tundi. Ma tahaks loota, et see jääbki mõneks ajaks nii. Kahe kuu jooksul on seda kella keritud küll ühele, küll teisele poole. Kord kuue tunni jagu korraga, kord poole tunni kaupa. Kusjuures, mu käekell on sätitud Eesti aja järgi :)

Nagu lubatud, siis postitan seekord ka rohkelt pilte meie elamisest.

Kodu

Elanikud

Loojang

Nüüdseks oleme saanud täieõiguslikeks wwooferiteks, ostsime 65 dollari eest endale sellekohase numbri ja raamatu. Teenime nüüdsest ametlikult oma esimesi farmipäevasid. Elame endiselt Woodendi nimelises linnakeses Melbourni läheduses. Kui enne tundus see eriti armas kohake, siis nüüdseks pole siin enam midagi eriti vaadata. Ja räpakas prõua perenaine on samuti keskeakriisi tippu jõudnud. Aga kaaskannatajatest iirlastega oleme soojemaid sõprussuhteid looma hakanud- nagu arvata võis, toimus sõbrunemine veinipaki tühjendamise käigus. Sellest natuke hiljem.

Pildid tubadest

Asjad, asjad, asjad...

Interjöör

Eelmisel nädalal olin elevil Melbourni sõidu eel. Vabal päeval otsustasime sõita rongiga Melbsi. Edasi-tagasi pilet hõlmas endas ka linnasisest trantsporti ja maksis vaid 15 dollarit, väga mõistlik! Otseseid plaane meil selleks päevaks polnudki, kuid ühel õhtul, kui majas olid külalised, soovitasid nad külastada Immigratsiooni muuseumi. Kuna linn oli suur ja kõrge (pilvelõhkujad), otsustasime mitte tühja tormata ja otsisimegi nimetatud muuseumi üles. Veetsime seal pea neli tundi ehk siis põhimõtteliselt enamuse päevast. Kui keegi kunagi peaks sattuma Melbsi, siis soovitan kindlasti Immigratsiooni muuseumi külastada! Ühest küljest ajalooliselt väga hariv, mitmekülgne, huvitav, kaasaegne väljapaneku esitlus, mitmeid asju saab ise katsetada, vaadata jne. Põhiline rõhk on asetatud sellele, et peale põliste austraallaste, aborigeenide, on ülejäänud “valge” rahvastik siia sisserännanud. Erinevatel aegadel on olnud selleks erinevad põhjused nagu sõjad, vangistus, katastroofid jne. Väga palju on siin kreeklasi, iirlasi, indialasi jne jne jne.

Muuseumis

Batmani park

Pinki restaureeritakse. Kui see tekitab ebamugavusi, siis võid helistada ja oma mure kurta.

Loomulikult oleme otsinud ka tööd! Jagasin terve hunniku CVsid siinsetesse restoranidesse ja söögikohtadesse ja kleepisime uhkelt oma näod ka avalikule tahvlile.

Tänaseks on minu kuulutuse küljest üks number rebitud

Siit paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses käisime ka uurimustööd tegemas ja ühte kohvikusse end pakkudes, küsis rõõmsameelne manager mu käest, kust ma pärit olen. Kuuldes, et Eestist, pidi ta peaaegu, et kahe käega mul ümebrt kinni võtma ja juubeldama hakkama. Nimelt käis tema tütar Eestis ja peale piltide nägemist, on see nüüd tema eluunistus, kuhu minna. Sellest hoolimata, polnud tal abikäsi tarvis.

Mis mulle väga meeldib, on siinsed vanavara poed. Siin on niiii vingeid asju! Absoluutselt kõike. Vanad plakatid, coca-cola pudelid, mööblit alates tigudiivanitest lõpetades prantsusepäraste valgete nikerdatud kummutitega, punutud mööblist rääkimata, portselannukud, retroraadiod, lambid, nõud, no ma ei tea, mida hing ihkab ühesõnaga! Mul polnud kahjuks fotokat ega telefoni käepärast, et pilti teha, aga Enn, Venemaa mudelautode koguja, sinu silmad oleksid seal poes ilmselt särama löönud ka vanaaegsete Ameerika mudelautode peale. Neid oli seal üsna mitmeid. Nagu näiteks piimamehe auto. Kui peaksime sinna tagasi sattuma, siis kindlasti saadan sulle ka foto.

Ex Lover Voodoo Doll

Eelmisel nädalal käis mitmeid kordi majaomanik Patricial külas üks äärmiselt tore, hea huumoriga ja sümpaatne (Iiri päritolu) mees, Derek. Lõime temaga väga head suhted. Nagu ta armastab öelda, siis me oleme tema parimad Eesti sõbrad, mitte et ta ühtegi teist Eestlast üldse kohanud oleks :D  Kuigi ta pidavat hakkama Patriciaga mingeid äriasju ajama, jõudis meie prõua temasse täiega ära armuda. Üks õhtu, kui kõik koos koju tulime, siis oli prõua kohe vägaväga pahas tujus ja ütles, et need, kellel on vaba päev, neid ta ei taha majas näha. Meil on vabad päevad kaks korda nädalas, paaride kaupa. Meil nagu, et misasja? Temal olevat vaja oma ruumi. (Maja on hiigelsuur.) Jne jne jne. Kui küsisime, et kuidas me siis süüa saame, kui me majas olla ei tohi, vastas ta, et ei saagi. Siis läks asi kurjaks. Sest wwooferitele on ettenähtud söök ja majutus seitse päeva nädalas, ka vabadel päevadel! Tema vaidles vastu, et ei ole ja tema majas ei hakka ka olema. Kogunesime teistega meie konteinerisse, et fakte kontrollida. Ilmselge oli see, et Derek oli prõua kuupeale saatnud- ainuõige otsus tema poolt! Ja nüüd prõual on kass peal ja vajab oma ruumi ja mida iganes veel. Lisaks on ta ka totaalne koi ega raatsi meile süüa anda :D

Pilt, kui prõua on hommikul köögis süüa teinud

Kontrollisime fakte ja meil oli õigus. Näitasime talle kõik puust ja punaselt ette, mille peale ta vaid kobises midagi. Samuti ei jätnud ma märkust tegemata selle kohta, et kui ta vajab oma ruumi ja ei ole suuteline vastutama meie söögikordade eest, siis võiks ta endale palgata töölised, kes hommikul tulevad ja õhtul lähevad ning mingit muud vastutust nende eest kandma ta ei pea. Vihjatud sai ka sellele, et kui ta nende tingimuste täitmisest kinni ei pea, ei hoia meie ka oma suud kinni ja teeme sellekohase avalduse wwoofingu ühingusse ja edaspidi jääb ta oma litsentsist ilma. Peale seda on prõua olnud väga vaikne. Hoolimata sellest, et saime oma õigused, on õhus tunda ikka teatud elektrit.

Meie punker

Tulles tagasi Dereki juurde, siis ühel õhtul, kui nad Kuldariga grillisid, mainis Derek, et tal on üks tuttav, kes tegeleb samuti wwoofimise pakkumisega. Ainult et tööd pole vaja rohkem teha, kui muru niita ja koht asub ühel saarel. Ideaalne ju!? Võtsime Derekiga ühendust ja palusime ta tuttava kontakte. Ta edastas meie soovi ja saime väga hooliva sõnumiga kirja, mille sisuks on põhimõtteliselt see, et ta väga ootab meid enda juurde elama, kuid alles paari kuu pärast, kuna hetkel on ta veevarud otsakorral. Siin on eraldatumad kohad sõltuvuses vihmaveest. Samuti pakkus Derek meile võimalust enda elutoas elada, kui asjad väga hulluks lähevad, sest kaudselt on ju tema meie olukorras süüdi :D

Kui senini olime iirlastega pigem vähe suhelnud, siis ükspäev peale tööpäeva tahtsime minna läheduses asuvaid jugasid vaatama ja kutsusime nad kaasa. See oli väga lahe päev! Käisime kahte juga vaatamas. “Juhuslikult” olid meil kaasas ka veinipakid. Ja nii me siis keset päiksepaistelist päeva kesvamärjukest keelekasteks maitsesime. Päeva lõpuks oli nelja peale 8 liitrit veini sõpruseks kulunud, mis teeb ca 3 pudelit veini näkku. Hommikul olime kõik ilusti viisaka näoga 7.30 söögilauas ja viga polnud midagi. See Austraalia vein on lihtsalt imeline, ma ütlen ! :)

Keset põlde lihtsalt selline koht

Järgmine päev tegime taaskord kõik koos minekut. Mõistagi, alkopoe peatusega, läksime juba korduvalt külastatud mäe otsa. Võtsime nõuks läbida ühe matkaraja, mis osutus peale mõningast kõrvalekaldumist sootuks pikemaks, kui esialgu kavandatud. Seekordne mäetipp oli oma vaate poolest samuti teistsugune, kui eelnevatel kordadel- vaadet polnud. Kuskil miskit põles ja seetõttu oli näha vaid sinakashalli suitsutomu ja hingata polnud ka suurt midagi. Õnneks ei olnud tegu suurejoonelise põlenguga nagu siinmail kombeks. Peale väsitavat jalutuskäiku mahutasime end kõik meie voodisse ja vaatasime The Big Bang Theory seriaali. Kuldar tõmbas kõik saadaolevad hooajad ja nüüd on meil kirjutamata reegel, et enne magamaminekut vaatame alati mõned osad.

Leoni ja Kuldar

Sõbrunemine

Härra Picasso

Preili Picasso

Kuna eelnevate õppetundide tõttu juba mõnevõrra teadlikumad ja ettevaatlikumad, siis seekord õnnestus meil ühest ämbrist mööda astuda. Nagu ikka, vaatasime Gumtreest kuulutusi ja reageerisime ühele mustikakorjamistööle. Järgmine päev tuli väga viisakas vastus, et kahjuks esimeses grupis on kõik kohad juba täis, aga 22.04 alustab teine grupp korjamist. Välja olid toodud töötasud ja palju sealt maksudeks läheb ja aadressid ja majutusvõimalused jne. Väga sisukas ja korralik kiri. Tundus justkui ideaalne võimalus siit kahe nädala pärast jalga lasta. Kaljukits, nagu ma olen, arvutasin kõik juba rahasse ümber, palju seal teenides nädalaga saaks, palju majutusele kuluks, palju söögile ja palju kätte jääks. Päris viisakas kopikas. Mitte ülearu palju, kahtlane polnud. Kuna soovijaid on palju, siis tahtsid nad majutuse raha juba ette võtta ära. Nädal inimesele 125 doltsi. Maksta sai erinevalt ja kõik tundus aus.

Tegin lahti Facebookis Eestlased Austraalias foorumi, kus keegi neiu küsis teistelt nõu samalaadse kuulutuse kohta. Kas kaasmaalastel on kogemusi, on see asi õige? Ja mis selgus- loomulikult on tegu pettusega! Hakkasime ruttu Kuldariga googeldama meile teadaolevaid andmeid antud farmi kohta. Jah, aadressil oli tõesti mingi aimatav farm ja põllud ja puha. Ülejäänud andmete kohta aga google vastet ei andnud. Lõpliku kinnituse, et tegu on petuskeemiga, andis maksmistehingu number, kust selgus, et raha läheb justkui mingi kaardi laadimiseks, mitte isikule ega ettevõttele. Huuuh, vedas, et me siin sildasid läbi ei põletanud ja kuskile mingit raha ei kandnud.

Et teile vale mulje ei jääks, siis tegelikult ei ole kõik Austraallased petised, vargad ja sitapead! Tänaval kõndides on inimesed nii sõbrlikud, naeratavad, igaüks ütleb tere või küsib, kuidas läheb. Eriti armas oli, kuidas ükspäev tänaval kõndides üks vanahärra lükkas oma ratastoolis naist. Enne, kui temast mööda kõndisin, peatas ta mind. Küsis, kuidas mul läheb ja ütles, et ma näen väga kena välja. Punane pea ja erkasvärvilised riided. Ta peatas mind, et ma jääksin seisma ja ta saaks oma kehva nägemisega abikaasale mind näidata. See oli nii südantsoojendav, näha vanapaari, kes tunnevad rõõmu väikestest lihtsatest asjadest :)

Jätkame positiivset meelt ja lootust kunagi siinmail ka dollareid teenida.

Ma ei teagi, kas ma olen üldse kunagi kirjutanud teile täpse kursi euro ja dollari suhtes? Vaevalt kedagi väga täpne mitme komakohaga kurss huvitab, aga suhe on ca 1EUR on 1,25 DOL

Farmielu

 

Kanala

Ja jälle villas...

Peale viinamarjatünga, (selle kohta uudiseid pole) tegelesime hommikust õhtuni ikka töö leidmisega ja kandideerisime igale poole, kus võimalik. Tegelikult on nii, et kui sa esimese 15 minuti jooksul peale kuulutuse lisamist sellele ei reageeri, on see juba kindlasti läinud. Ühel õhtul nägime kuulutust, mis oli just lisatud. Seisnes siis selles, et pakuti mõneks päevaks tööd- tasuks oli majutus ja toit. Kuna meil on igaks ööks majutust niikuinii vaja ja säilitusaineid täis toidu söömisest oli ka küllalt, siis otsustasime kiirelt reageerida. Ja kujutad sa ette, meil vedaski! Kahjuks vajati vaid kaht inimest.

Samuti olin pikas tekstivahetuses ka ühe inimesega (kuri) kuulsast farmilinnakesest Mildurast. Sealt lubati meile kõigile tööd ja kästi kohale sõita. Iga kord, kui helistasin, tuli sõnum, et ära helista. Iga kord, kui tahtsin uurida tingimuste ja elamise jne kohta, oli vastus jällegi kummaline. Kuna pakkumine, oli neljale, otsustasime siiski kõik koos esmaspäeva varahommikul suuna sinnapoole võtta. Leppisime Elo ja Kareliga kokku, et kui saame Mildurasse tööd, oleks super, kui ei, siis lähme meie mõneks päevaks eelpool mainitud kohta ja viime nemad Melbourni.

Sügis käes

(Kuri) kuulsasse Mildurasse jõudes ja oma “kontakti” käest aadressi täpsustades juhtuski see, mida kartsime- inimene hakkas lihtsalt hämama. Et ta ei ole hetkel kohal ja oodaku me kella viieni jne jne jne. Meil oli ju kokkulepe! Kellaajaline kokkulepe! Mul jooksis juhe täiesti kokku. Me sõitsime jälle mitusada kilomeetrit ja me passime nagu idioodid kurat teab kus. Saatsin selle kontakti lihtsalt pikalt. Kui ma oleks teadnud sama palju roppe sõnu inglise kelles, kui tean eesti ja vene keeles, oleksin meeleldi kõiki neid kasutanud.

Ülejäänud päeva sõitsime vaikuses. Ületasime juba kolmanda osariigi piiri, jõudes Victoriasse. Saime kinnitust, et puu-ja juurvilju ei või kuskil üle piiri viia. Kontrolli selle üle otseselt pole, kuid seda korraldatakse pisteliselt ning trahvid on väga väga kõrged. Ja teha nägu, et ups, ma ei teadnud, pole ka mõtet, kuna vastavad sildid algavad juba paarsada kilomeetrit enne osariigi vahetust.

 
Ja jälle tuli ka kella liigutada. Pool tundi veel edasi. Ehk siis Teiega kokku pluss 9 tundi. (kuigi nüüd vist keerati Eestis kella). Kehva päeva lõpuks tuli ka Elo ja Kareliga mõneks ajaks laiali minna. Viisime nad Melbourni, kus nad ühes hostelis endale toa broneerisid. Linn tundus niiiii suur! Ootan juba põnevusega, millal seda avastama saab minna! Mul on hästi meeles, kuidas Ketu selle linna ilu ja võlu kirjeldas .

www.aubergewoodend.com.au

Jõudsime siis enda ööbimispaika. 70 km Melbsist. Tegemist on Bed & Breakfast kohaga ehk põhimõtteliselt kodumajutusga. Vahe selles, et konkreetne koht on nelja tärniga tunnustatud luksuslik villa. Peale väsitavat ja järjekordset kehva päeva, oli oma uue kodu ukselävelt sisse astudes emotsioon muljetavaldav.

 (NB! Kodupildid järgmises postituses! )

Kiirelt tutvusime majaomanikuga, kelleks on umbes viiekümne viie aastane naisterahvs Patricia ja samuti elab siin majas veel üks iiri paar- Keith(M) ja Leonide(N). Selgus, et meie ööbimine ei olegi uhkes peamajas, vaid hoopis … konteineris. Pfffh, vahet pole, tol hetkel oli lihtsalt oluline see, et saaks kuskil külili visata. Külm oli! Ka kõigi viie teki all, ikka oli külm!

Vaade

Kella poole kaheksaks tuppa hommikusöögile minnes avastasime, et siin elab ikka väga palju isendeid- kanad, haned, tuvid, mingid värvilised linnud, kaks hobust, terve kari lambaid, mingid laamade sarnased elukad, metsikud pardid ja jänesed. Toas elavad veel neli noeoonkollast papagoid ka!

Paabulinnud jalutavad ka siinmail omapäi lihtsalt niisama ringi

Kohalik elanik

Söögi ja majutuse eest töötamist kutsutakse wwoofinguks. See tähendab seda, et töötad iga päev 4-6 tundi ja ülejäänud päev on sinu enda teha. Nädalas on kaks vaba päeva samuti. Suurim pluss on see, et saab farmipäevasid ja hästi süüa. Suurim minus aga see, et raha ei saa üldse. Iirlased siin on samuti sama viisaga mis meie. Patricia andis mõista, et kui me talle meeldime, siis saame jääda ehk kauemaks, kui vaid mõneks päevaks. Vastasel juhul saadab ta meid minema nagu viimaste itaallastega tegi. Iga hommik algab kell 7.30 hommikusöögiga, kella kaheksast üheteistkümeni tuleb teha tööd, siis on tee- ja küpsiste paus ning kella ühe ja kahe vahel on tööpäeva lõpp. Peale seda lõunasöök, siis vaba aeg ja õhtusöök kella seitsme paiku.

Üldiselt on nii, et poised tegelevad õues toimetamisega. Päeva alguses tuleb kohe loomad toita ja siis teha jooksvalt välitöid. Mina ja Leoni oleme tubaste toimetuste peal ja neid siin jätkub. Tegu on luksuslikult valge majaga, mis tähendab seda, et valged seined vajavad pidevalt nühkimist, valged põrandad ja vaibad vajavad küürimist (eriti, kui prõua perenaine käib õuejalatsitega toas). Ma pole üheski majapidamises näinud kunagi niiiii palju nipsasjakesi! Ja nad kõik koguvad ju tolmu. Kõikjal on kujukesed ja kristallid ja hõbenõud ja serviisid ja antiikesemed ja käsitöönikerdused ja kulda ja karda jätkub! Seda kõike on nii palju…

Majas on neli külalistetuba, mis on samuti väga väga luksuslikud! 

Nuuskimas

Pole raske aru saada sellest, kui sulle antakse ülesanne- tee tolmuimejaga või poleeri klaasid ära või pese aknad või sea riiulid korda, aga kui mulle öeldi esimest korda, et tee kaks voodit ära, hakkasin ma viieteist minuti pärast totaalselt nutma! Tegu on siis voodiga, kus on madrats, mille peal on madrats, mille peal on madrats, mille peal on elektrimadrats, mille peal on lambavillane madrats, mille peal on ümbrislina, mille peal on lina, mille peal on teine lina, (lõpuks tuleb pugeda kahe lina vahele) mille peal on õhuke tekk, mille peal on tekk, mille peal on paks tekk, mille peal on voodikate, mille peal on luksuslik voodikate, mille peal on loominguliselt laotatud pleed, mille najal on neli patja, millest kaks ühtepidi mustriga ja kaks teistpidi mustriga ja kaks pehmet elevanti ja siis veel kaks dekoratiivset pehmet patja. IGA lina ja tekk tuleb keerata erinevalt ja väga tihedalt kahekorra, või siis mitte või siis murda kokku või lasta langeda või… aaaahhh, midaaa iganeees!

Ütleme nii, et seda kõike on siin lihtsalt nii palju. Ja minu inglise keel ei ole ka kaugeltki mitte nii hea, et ma kõike kohe haaraks. Olgu öeldud, et Aussid räägivad natuke sellise aktsendiga nagu nad oleks pärit hoopis Texasest (uaaaouaaaouaaaoo). Mulle käib siin natuke pinda ka see, et ma lahkusin ju Pedaselt, kuna mul oli sellest tööst rohkem, kui küllalt ja jälle olen ma majutus-toitlustusvaldkonnas. Teine asi- ütleme, et kui me saaks 20 dollarit tunnis siin, siis me teeme iga päev kumbki 100 dollari eest tasuta tööd… ainult hea toidu ja olematu toa eest on seda liiga palju. Niiet ma tunnen end olevat lõksus. See tekitab minus väga kehva enesetunnet ja tujukust. Samas hakkab juba rütm sisse tulema ja esimestest raskustest ülesaamine on tekitanud mõningast rahulolu. 

1000m kõrgusel matkamas

Nagu me oleme aru saanud, siis me meeldime omanikule. Seega me võime jääda. See oleks sobilik variant, kui me leiaksime siinsamas linnakeses endale poole kohaga tööd, et natukenegi teenida. Samas ei meeldi see variant mulle seepärast, et peale viietunnist tööpäeva siin, on juba päris suur väsimus ja siis kuskile mujale veel töötama minna on raske. Veel ei meeldi mulle see, et mul on siin koguaeg külm! Öised temperatuurid on praegusel ajal alla kümne soojakraadi ja see on alles sügise algus. Talvel võib siin ka miinuskraade kohata. Mul pole isegi mitte jopet! Saabastest rääkimata. Niiet ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, mis saab. Nagu ikka- päev korraga, teadmata, mis homne toob.

Ahjaa, selleks, et wwooferina oma farmipäevad kirja saada, tuleb osta 65 dollari eest mingi raamat, kus need kirja pannakse. Kummaline, et  tasuta töötades tuleb ikkagi raha kulutada… See selleks.

Aga muidu on siin täitsa kena koht.  Meie maja taga on kohe mäed. Oleme mitmel korral seal pikemalt ja lühemalt matkamas käinud. Mägi ise on üks kilomeeter kõrge ja sealt avaneb väga väga kena vaade ümbruskonna küladele, metsadele, põldudele ja isegi 70km kaugusel asuv Melbs on kaugelt näha.

Eriti vinge on see, et meil elab maja taga põllul terve kari kängurusid :)

Möödunud nädalavahetusel esines siin meie lähedal Bruce Springsteen (laulab Born in the USA). Meie maja oli paksult külastajaid täis, samuti telkijaid. Kõik nad olid nii sõbralikud ja tahtsid meiega hirmsasti rääkida. Oli ju kohe aru saada, et me oleme kuskilt mujalt tulnud. Nii mõnigi oli rahul, et sai esimest korda elus eestlasi näha.  Päris mitmed kuulsid Eestist esimest korda, mõned teadsid, kus see asub, ühed teadsid lausa oma tutvusringkonnas Eesti naist, kes siia aastakümnete eest elama tulnud, ja üllatus-üllatus, ühed olid isegi Tallinnat külastanud.

Siin peetakse Easter Holiday`d ehk munadepühasid väga tähtsaks, järgides liha mittesöömise kommet, tohutus koguses shokolaadimunade peitmist ja shokolaadijäneste kinkimist. See on pikk püha, kus vaba on nii reede, kui esmaspäev.

Meile kingitud pühad jänesed

Loomulikult ei saa ma jätta mainimata oma uut sõpra Pierre`i- prantslast, kes on videomängude ajakirjanik oma kodumaal ja veedab lihtsalt mõnenädalast puhkust Austraalias. Ühe nädala peatub ta ka meie juures siin. Prantslane on ikka prantslane! :D Kõik teevad ta kulul nalja. Niiiiii aeglane, niiii kohmakas, niiii saamatu, kõik kukub, kõik pudiseb, ununeb jne. Tüüp lihtsalt uitab ringi ja proovib kuidagi päeva venitada sinnamaale, kus enam midagi tegema ei peaks. Väänab ta seda keelt, mis ta väänab, aga ikka on raske temast aru saada. Ta on lihtsalt nii lahe ullike.

Prantslasest sõbraga lõunatamas

Homme ja ülehomme on meil vabad päevad. Tahame minna Melbsi teistele külla ja linna uudistama. Samuti plaanime käia läbi kõik kohalikud ettevõtted, et end igale poole tööle pakkuda.