Uus kliima, uus maailm

Ahoi! Oleme vahepeal jõudnud maakera kuklapoolele. Meie ajavöönd on võrreldes Eestiga pluss kuus tundi nihkes ehk, kui Eestis on kell 12 päeval, on meie kell 18 õhtul.

Oleme Austraalias olnud juba 1,5 päeva ja midagi erilist veel juhtunud pole. Eile varahommikul tõmbasime Kuala Lumpuri hotellis enne kella kuut hommikul kumbki oma 16kg kaaluvad seljakotid selga ja sõitsime monorail`iga (Aasias kasutusel olev maapinnast kõrgemal sõitev rong linnatrantspordis) rongijaama, kust pidime rongiga sõitma linnast välja lennujaama. Seal selgus, et viimane neljandik tuleb meil ümber istuda bussi, mis meid kohale viib. Mis seal siis ikka. Aga me ei olnud ju ajaliselt arvestanud sellega, et hommikuses tipptunnis peab buss ummikutes seisma... Närviliselt bussis loksudes tiksus kell halastamatult edasi. Jõudnud lennujaama, jooksime otsima check-in`i. Väljalennuni oli jäänud veel ca tund. Järjekord venis ja kõlaritest teatati, et meie lennule registreerimine lõpetatakse üsna kohe. Ekraanid pandi juba kustu, kuid õnneks lasti meid ilusti ära registreerida. Kiirelt käisime läbi kõik turvakontrollid ja muu ning ilma passimiseta kohe lennukile.

Sama tormiline nagu oli päeva algus, oli ka lennusõit. Lennuk ise oli jällegi suur, aga kitsam, kui eelmine. Õhkutõusul raputas nii nagu ikka, aga järgmised kaks tundi loopis ka ikka korralikult. Üldiselt ma proovin mitte välja teha õhuaukudest, aga see turbulents ei jätnud külmaks ühtegi väikest last seal lennukis, kes 5,5h suhteliselt järjepidevalt röökisid. Mina tõmbasin endale salli üle pea, et mitte vaadata, kuidas lennuk laperdab. Pingele lisas vürtsi ka kapteni pidev pöördumine reisijate poole "This is captain speaking..", koguaeg oli tunne, et nüüd teatatakse, et midagi on valesti, aga ei, tema soovis kõikidel nautida oma sööki ja lendu :) väga armas! Lõpuks hakkas paistma juba ka helesinine ookeaniäär ja punakaspruun kõrb. Viimased kolmveerand tundi korralikku raputamist veel ja kapten teatas, et oleme jõudnud Austraaliasse, kus on hetkel 41 kraadi sooja! Me vaatasime suurte silmadega teineteisele otsa ega osanud midagi kosta sellepeale.

Nagu eelnevalt teadsime, ootas meid ees korralik tollikontroll. Valikuliselt võeti inimesi maha. Peale passi ja lennukis täidetud deklareerimispaberite ettenäitamist kutsutigi meid korraga kõrvale. Küsiti muid isikudokumente juurde. Kuna Kuldari pass oli üsna uus ja lisaks veel ka värsked juhiload, võeti meie dokumendid, käidi nendega kuskil ära ja tagasitulles esitati paar küsimust, et mitmendat korda me riigis oleme ja kuhu läheme. Olime rahulikud, kuna meil polnud karta midagi. Lastigi minema. Pagas kättesaadud, tõmmati meid narkokontrolli, kus koerad nuuskisid. Vähemalt ei lastud meil asju lahti pakkida, mis oleks olnud tüütu. Lõpuks jõudsime järeldusele, miks meie dokumente kontrolliti- nimelt on paljud eestlased hakanud oma nimesid võltsima, et uuesti riiki pääseda ja liiga uued dokumendid äratasid kahtlust.

Lennujaama tuli meile autoga vastu meie majakaaslane, kelle kuulutuse peale saime endale toa kesklinnat 15km kaugusele. Majaomanik on 35 aastane austraallane Amber, kes üürib välja kolme tuba. Lisaks meile ongi siin veel kaks eestlastest paari. Ja kaks koera. Tuba on suur ja kõik vajalikud asjad on olemas. Lisaks õueterrass- mõnus :)

Täna käisime ja tegime endale kohalikud telefonikaardid ning pangakontod. Tutvusime ka kohaliku kaubavaliku ja hindadega. Kallis on küll, aga paastuma veel niipea ei hakka. Esimene ost oli muidugi 30-se kaitsefaktoriga suuuur pumbaga päikesekreem.

Kuna ma jõuan tulevikus Austraaliast küll ja küll veel lobiseda, siis räägin vahepealsetest seiklustest sealt, kus viimati pooleli jäi ehk siis jõudsime Bruneisse. Ees ootas meid kummaline, veidi ajast ja arust lennujaam, ning päike ja palmipuud. Vaba aega kuus tundi, pakuti meile ca 20 euro eest transfeeridena minna linnaekskursioonile. Müüdud! 

Meka

Nagu selgus, siis elab Bruneis vaid 400 000 inimest, immigrante sinna ei võeta ja nagu Eestlastele meeldib öelda, siis riik taob kõik kinni! Ehk nad ei maksa ühtegi maksu ja riik maksab neile näiteks õppimise eest ja muudki. Tegu on naftariigiga, kus kütuseliiter maksab 0,2 euri liiter :) Ühistrantsporti pole üldse ja kõnniteid on ka vähe, sest kõigil on oma autod. Enamasti väga uued Toyotad, Hondad või mõni muu Aasia päritolu auto. Ise on nad seal väga usklikud. Ja mees võib pidada korraga nelja naist.

Brunei hurtsikud

Neid paate kutsutakse ka "lendavateks kirstudeks"

Kahetunnine ekskursioon viis meid koos kahe kohaliku giidiga paadiga mööda jõge sõitma. Jõe ääres elab postidele ehitatud hurtsikutes 30 000 elanikku, kes on kõik oma eluga väga rahul. Sõidu lõpus viidi ka meid ühte majja, kus meile pakuti teed ja kohalikke küpsetisi. Samuti tutvustati meile abiellumise kombeid ja lasti ka ise pruuti ja peigmeest mängida :) 

Brunei jättis lühikese ajaga vägeva mulje. Ilmselt on see ka selline riik, kuhu enam mitte kunagi ei satu.

Just Married 

Uuesti lennukile ja järgmine peatus- Malaisia! Lennujaam oli megasuur ja uhke. Terminalide vahel sõitis monorail. Ja linna sõitsime tavalise rongiga. Väljas oli juba pime, aga dressides ja raskete kottidega rongilt mahaastudes võttis meid vastu tohutu palavus ja niiskus. Samuti roiskunud hais ja mustus. Ma pole sellist niisket õhku mitte kunagi tundud. Nagu koormaeeslid, jõudsime lõpuks kurnatuna hotelli. Selle broneerisime juba varasemalt. Kaugus kesklinnast 10min jalutamist. Käisime pesemas ja vahetasime tossud plätude vastu ning läksime veel sööma. India toidu koos jookidega saime kahepeale kätte ca 4 euro eest.

Järgmine päev magasime kaua ja läksime linna uudistama. Kesklinn oli igati puhas ja väga moderne.Kõikjal  olid kõrghooned ja pilvelõhkujad, nende kõrval ka madalad hurtsikud ja siis jälle palmid ja pilvelõhkujad jne. Kuna tegu on subtroopilise kliimaga, siis loodus lokkas seal tõesti täiega! Läksime suuuuuurde Paviljoni kaubanduskeskusesse, mille kirjeldamiseks mul vist polegi sõnu, see oli lihtsalt nii ebanormaalselt suur pood. Mingi kaheksa korrust äkki?? Ja laiuselt sama suur, kui Rocca Al Mare keskus. Ulme ühesõnaga. Kõikjal linnas olid jätkuvalt üleval veel ka Hiina kalendri järgi saabunud Mao aasta kaunistused ja temaatika.

Alanud Mao aasta on ka minu tähtkuju

Jalutasime muudkui ahhetades ja ohhetades ringi, olles mõlemad esimest korda Aasias. Malaisia pealinnas, Kualala Lumpuris oli märgata väga väga palju moslemeid. Mulle jäi silma, et kullapoodides polnud valgeid kliente pea üldse, aga moslemi naised olid küll varmad kulda-karda valima. No ja siis oli veel väga palju asiaate- pean tunnistama, et ega ma neil kõigil veel väga vahet ei tee. Järgmisel päeval oli Kuldaril ümmargune sünnipäev ja alustasime päeva juba varasemalt, minnes esmalt ChinaTowni. Mul läks silme eest lihtsalt täiesti kirjuks ja tundsin, et olen sattunud paradiisi! Kõikjal ehted, kleidid, kotid, kingad, pluusid, seelikud no mida iganes! Ja siis ütleb hääl kuklas" Heleen, sa ei tohi seda üliodavat ja ilusat asja endale osta, sest sul pole seda kuskile panna". Oehh... Ma ei suutnud vastu panna ja soetasin endale ikka ühe vinge sõrmuse ja salli ja magneti, mida ma igast riigist ostan. Loomulikult kauplesin hinnast kõvasti alla.

Rahul oma uhke henna-tattooga

Batu koopad

 Sõitsime Batu koobastesse, linnast natuke välja. Kõrgetest treppidest ülesminnes kohtasime esimesi ahve. Päris ahve, päris looduses- kui laheeee! Samal ajal, kui me pildistasime ja ringi vahtisime, tahtis üks juba Kuldari käest kilekotiga plehku panna :D Ehk siis nad olid väiksed ja väledad röövlid. 

Väiksed närukaelad

Õhtuks oli meil ostetud sissepääs Petronase kaksiktornidesse, mis on maailma kõrgeimad kaksiktornid. Sõitsime 83. korrusele, kust avanes imeline vaade kogu linnale. Maapeal jalutades tundusid kõik majad nii suured, nii suured ja sealt ülevalt vaadates olid need üsna nii pisikesed. Emotsioon oli väga võimas! Pärast võtsime veel söögid kaasa ja läksime tornide sisehoovis asuvasse dzungli parki, kus imetlesime värviliste purskaevude etendust ja jalutasime lõpuks hotelli.

Petronase tornide taustal

Vaade maailma kõrgeima kaksiktorni otsast

Malaisia muljed olid igatahes hoopis teistsugused senistega võrreldes. Seal oleks võinud isegi kauem olla. Kui peaks kunagi tagasi sattuma, siis tahaks kindlasti ka linnast välja minna, sest sealne loodus on tõeliselt lopsakas ja mitmekesine. Homme plaanime minna lõpuks ka ookeani äärde. Nüüdsest hakkabki vaikselt juba tavaelu pihta ja järgnevad postitused on vast väheke lühemad ka, aga võib-olla ka mitte :D

Olge muhedad, ja me võtame ka pühapäeval Eesti Vabariigi auks ühed pitsid Vana Tallinnat!

Iga lõpp on millegi uue algus

Iga lõpp on millegi uue algus ehk mõneks ajaks Eestile kriips alla tõmmatud ja laia ilma mindud

Tere sõbrakesed! Praegused kirjaread valmivad umbes täpselt 11457 meetri kõrguselt Lõuna Hiina mere kohalt, minu aknataga on -49 kraadi külma, olen seda lennukit koos turbanitega jaganud juba kurat seda teab mitu tundi või kelle ajaarvestuse järgi. Ühesõnaga väidetavalt peaks me 1,5 tunni pärast maanduma Bruneisse. Lennusõitu alustasime Londoni aja järgi 17.02 kell 10.10 ühest maailma suurimast lennujaamast- Heathrowst. Tiina ja Carlos olid väga abivalmid ja aitasid meil jõuda varahommikul õigele bussile ning rongile. Alustasime sõitu linnast välja lennujaama juba kella kuue paiku. Tukkusime kapuutsid peas oma suurte seljakottide otsas rongis nagu tõelised kodutud ja töötud, mida me ka hetkel oleme.

Meie pikk lennureis Euroopast Kagu- Aasiasse toimub lennufirmaga Royal Brunei ja ma julgen seda kompaniid julgelt kõikidele soovitada. Lennuk on suur boeing 777. Olin kujutanud ette ja teiste käest kuulnud imelugusid nende turistiklassides pika maa sõitmise kohta. Ma ütleks, et meil pole siin küll midagi viga. Lennuk jaguneb kolme istme kaupa parempoolseks, keskmiseks ja vasakpoolseks sektoriks- vahekäigud on päris laiad. Istmed on väga mugavad. Igaühel on oma teler, kus saab valida ligi 60 filmi vahel, kuulata muusikat ( kuulangi just Ellie Gouding`it ja Florence and The Machine), meelelahutuseks valik mänge ja muudki. Joogid ja suupisted on tasuta. Söögid me tellisime ette ja need olid ikka tõeliselt head, mitte mingi mage lennukiplönn. Kõigile on ka oma padi ja pleed. Personal on samuti väga sõbralik. Niiet põhimõtteliselt on loodud kõik tingimused meeldivaks lennureisiks. Algus oligi väga meelidv. Kõht täis ja meelelahutuseks film vaadatud, sai kerasse tõmmates ka magada. Aga pidev raputamine ajab ikka iga kümne-paarikonna minuti järel ärkvele. Tegelikult on mul kaasas ka kaks unerohu tabletti, kuid hetkel neid ei kasutanudki.

Inglismaal lennukisse astudes selgus, et enne vahepeatust Bruneis toimub veel üks tehniline peatus Dubais. Meid see rõõmustas- esiteks sai peale kuuetunnist lendu korraks kahe jalaga maapeale ja Araabia Ühendemiraatides käigu kohta võib nüüd samuti ristikese tõmmata. Tagasi lennukisse istudes selgus, et minu kõrval istunud Indiast pärit tädi läks Dubais maha ja saime kolme tooli peal laiutada. Või noh.. kössitada. Järgmine etapp Dubai-Brunei kestab ühtekokku 7,25 tundi. Selle aja jooksul on vahepeal siin maailmas kätte jõudnud hommik, Euroopas aga sügav öö. Seega ei saa ma ise ka mittemidagi aru, palju see kell siis on, kuupäeva näitab vähemalt ja see on väidetavalt nüüd juba 18.02.2013 Siinkohal selle peatükiga kõik ja naasen hetkeks tagasi viimase Eesti nädala ja kolme Londoni päeva juurde.

Ketu küpsetis

Viimane nädal Eestis läks ülikähku. Kiirelt õnnestus ka üks pubiralli sõpradega korraldada, et veel natuke nalja ja napsu teha. Peale minu viimast tööpäeva, vaid neli päeva enne minekut, külastasin veel mitmeid sõbrannasid, veetsin terve päeva ilusalongis ja nautisin kvaliteetaega perega. Eriti tahaksin tänada Ketut ja Triinu, kes olid nii palju vaeva näinud ja võõrustasid mind rikkaliku suupistelauaga. Ketu oli endaküpsetatud koogile peale teinud isegi Austraalia lipud- need ei ole mingid lihtsad sini-must-valged. 

Tänud ka Riinale, kes mulle maitsva musta leiva küpsetas.  Ja siis küpsetas mulle veel Maria ühe vägeva lahtise piruka. Ja Kersti tegi muffineid ja ühesõnaga kõik muudkui küpsetasid mulle :P

Enne ärasõitu olid ilmad ka mõnusad- mängisin Sämmyga põlvini lumes ja tegin emaga talviseid jalutuskäike. Viimasel õhtul, kui Kuldar oli kolimisega lõpetanud ja minul lõpuks kott pakitud, tegime maal veel saunaõhtu, ja sõime kukeseenekastet, mida samuti tükk aega ei saa.

Enne kodust äraminekut lennutasime õhku ka ühe soovilaterna :) Ülejäänud tee linna loomulikult tönnisin. 

Viimane lühike öö linnas ja varajane äratus, olid hommikuks tekitanud minus “kerge ärevuse”. Tormasime veel enne lennujaama minekut eurosid dollariteks vahetama ja Lennart Meri lennujaamas ootasidki meid juba sõbrad ja mu vanemad, kes enne tööpäeva meid saatma olid tulnud. Nii toredad olete :) Otseloooomulikult tönnisin põhimõtteliselt terve tee Riiga.

Ema ja isa väike tütar läheb laia maailma

Riias lõpuks sõime ja tegime paar tunnikest aega parajaks. Edasi ootas uus ja huvitav, sest kumbki meist polnud varem Inglismaal käinud. Kohalejõudes sõitsime rongiga umbes tunnikese kesklinna, kus Tiina meile peale tööpäeva vastu tuli. Tegime endale mõneks päevaks ühistrantspordikaardid ja sõitsime Tiina ja Carlose elamisse, mis on üsna kesklinna lähedal, Themsi jõe ääres. Olime esimest päevast ja paaritunnisest ajavahest nii väsinud, et otsustasime viisakal ajal magama minna, et hommikul vara Londoniga tutvust teha.

 Ahjaa- Inglismaal ei tule kraanist mitte sooja ja külma vett, vaid on kaks eraldi kraani. Ühesõnaga nõusid pestes saad sa end kuuma veega kõigepealt korralikult ära kõrvetada ja siis külma vett peale lasta- ja nii ongi. No ja siis tualettides pole ka vajutamise nuppu või tõstmise nööri, vaid on kang, mida ukselingi moodi alla suruda ja siis tuleb vett. Sellised eripärad siis.

Reedel oli üle pika aja ka londonlaste endi jaoks väga ilus ilm- päike paistis ja väljas oli ca 10 kraadi sooja- täielik kevad. Saime kuningalossi juures veel Katiga kokku ja alustasime linnaekskursiooni. Ostsime oravate tarbeks paki pähkleid ja söötsime neid peost. Jalutasime kõigi vaatamisväärsuste juurde ja tegime turistidele omaseid pilte küll Big Beniga, küll telefoniputkas ja kahekordsete bussidega. Hiljem tegime veel ka mõned dringid pubis. Sõitsime mööda linna nii rongiga, metrooga, kui kahekordse bussiga. Ühistrantsport on hea, kuid kallis. Hinnad poodides on üsna sarnased Eestile. Mõni asi kallim, samas võib saada osa kaupa ka odavamalt. Toidukohtades on hinnad samuti üsna meiesarnased. Vahe on selles, et sama hinna eest saab tunduvalt parema kohvi late :)

Kohalikud Londoni elanikud Tiina ja Kati

Alloo Alloo

 
                      

Veetsime terve päeva linnas ja otsustasime õhtul minna ka London Eyle ehk vaaterattale. Sinna olid nõus kaasa tulema ka Tiina ja Carlos, kes polnudki veel ise seal käinud. Sõit vaaterattal kestis pea pool tundi ja oli igati väärt seda 20 millegagi eurot. London säras oma täies hiilguses õhtutuledes. Erinevate värviliste tulede jada oli lõputu. Ülevalt vaadates olid hästi eristatavad mõned hooned, millest Tiina meile päeval rääkis nagu Euroopa kõrgeim ehitis, ärimajad, hotellid, jällegi vaatamisväärsused ja loomulikult sillad. Kena päeva lõpp.

Vaade London Eye`lt

Laupäeva hommikul saime jällegi Katiga kokku ja jõime veel ühed mõnusad kohvid pargis enne tema tööleminekut. Tegime mõnetunnise jalutuskäigu ja sõitsime praamiga mööda Themsi jõge.

 Läksime varasemalt koju, kuna mind tüdrukutega ootas ees kauaoodatud sündmus- nimelt olid meil ostetud vouchered, mis sisaldasid endas buffet õhtusööki ja meeste striptiisi! Tõeline naistekas! Sättisime end kiirelt korda, kleidid selga ja kesklinna peole. Meid, eestlasi, oli neli ja ilma mingi egoismita võin väita, et me olime selle klubi kõige ilusamad tüdrukud. See on ju muidugi tore, et nad oma keha ei häbene jne, aga punane 10 cm pikkune minikleit 150kg kaaluva naisterahva seljas… Peale väiksematki sammu 15 cm kontsadel võdisemas apelsinikoorenahk ja kleidisaba alt välkuvad stringed justkui Lindsey Lohanil.. Kultuurishokk ühesõnaga!

No ja siis see DreamBoys striptiis. Algus tõotas tulla rohkem justkui BackStreet Boysi tantsuetendus, kus ilusate kehadega kuumad kutid tantsivad, aga mida aeg edasi, seda põnevamaks show läks. Naised kiljusid nii mis kole ja peale seda, kui meestel olid kõik, ma mõtlen päris kõik, riided seljast, kiljusime ka meie nii mis kole :D Ühesõnaga see oli lihtsalt täiesti hull õhtu! Igas mõttes. Jalutasime mööda rahvamassidest pungil tänavat veel mõnda aega ja sõitsime koju tagasi, kus Kuldar ja Carlos tavalist kiirtoidu-rummi-filmiõhut pidasid. Detailidesse laskumata, rääkisime oma muljetest ja läksime magama, sest ees ootas öine ärkamine ja lennujaama seiklemine.

Suurlinn

Maja, mis on justkui munaviilutajast läbi lastud

Jutt sai nüüd kole pikk, aga mul aega on. Tegelikult mulle London väga meeldis. Meiega samal ajal toimus kusjuures ka London Fashion Week. Linn jättis mitmeid erinevaid muljed oma kultuuriliste eripäradega, sümbolitega ja mitmekesisusega. Samuti inimesed- neid on seal palju, igat värvi, igat mõõtu ja igat sorti. Tänavatel jäi silma, et kõigil on kiire, sellest tulenevalt nägi enamik ka välja väga casual ehk riietusele ei oldud erilist rõhku pandud. Sellist cucci-mucci tibindust nagu meie tänavatel oli tõesti vähe. Samas ei ole silmale kena vaadata ka väljaveninud dressides, tanksaabastes ja sassis peaga naisi. Aga nagu ma juba ütlesin, oli seal väga palju kontraste.

Järgmine postitus juba päikese käest :)

7 päeva äralennuni

Kolm kuud viisa kättesaamisest on möödunud ülehelikiirusega ja juba nädala pärast saab suur seiklus alguse! Viimase kuu jooksul on külastatud palju sõpru ja sugulasi, kuid ajanappuse tõttu siiski kõigiga enam kohtuda ei jõua. Oma osa ajast on võtnud ka kõigi mahajäävate asjade pakkimine ja kohustuste üleandmine. Tegin maakoju jäävale isale lausa nimekirja asjadest, mida ta tegema peab või teha ei tohi, näiteks: kasta toalilli kord nädalas! Ära sõida muruniidukiga üle maasikataimede! Ja nii edasi... ma loodan, et tagasitulles ei oota mind kuivanud potililled ja sile muruplats aiamaal.

Uuendamist vajasid ka mõned dokumendid ja kaardid, mille kehtivus järgmise aasta jooksul otsa hakkab saama. Igaks juhuks sai tehtud ka mõned volikirjad. Samuti koopiad.

Avastasin, et mul on lihtsalt niiii palju asju! Tegin südame külmaks ja kogusin kokku riided, millega ma enam ei käi või pole üldse käinud ja pakkusin neid sümboolse hinna eest sõbrannadele. Ega need aasta jooksul moodsamaks ju ei lähe. Nii mõnigi sai uue kingapaari või teksade või kleidikese võrra õnnelikumaks :) Viis kilekotitäit riideid viisin ka heategevusena kirikuabisse.
Samuti ei taha ma roostetama jätta oma väikest punast Ferrarit. Panin oma truu sõbra müüki, kuid vist ei õnnestu selles kohe lahti saada. Uue peremehe otsimisega jääb üks sõber edasi tegelema.

Asjade pakkimine!
Siia tahaks lihtsalt kirjutada oehhhhh... Nagu ma juba mainisin, siis olen täielik asjade inimene. Minu suurest käekotist võib leida absoluutselt kõike, see on nagu kaubanduskeskus, kus on apteek, ilusalong,  büroomaailm, juveeliäri,  butiik ja kommipood. Vannitoas on mul rohkem potsikuid ja purke ja pudeleid ja tuube, kui vanaemal sahvris moose. Rohkem riideid, kui mul, on ilmselt ainult Zenja Fokinil. Ja nüüd kõige selle pakkimine ühte seljakotti- ilmvõimatu mu meelest! Et mitte kolmapäevaseks viimaseks pakkimiseks kogu stressi jätta, otsustasin juba varem peale hakata. Laotasin kõik oma potsikud ja kosmeetika lauale, mis sai muidugi kuhjaga täis ja hakkasin eemaldama mittevajalikke. Ja siis veel... ja veel... ja veel. Väga vajalikest asjadest jäi siiski järele kingakarbi suurune hulk asju. Meestel on lihtne- 2in1 dužigeel/šhampoon, hambaari, deodorant ja parfüüm ning ongi kõik. Kui ma endale seda 2in1 šhampooni pähe peaks panema, siis mul oleksid rastad, ilma naljata! Õnneks kinkis Viivika mulle jõuludeks reisipakendis mini juuksehooldusvahendite komplekti, aitäh :) Ka ülejäänud väga vajalikud asjad villisin minipotsikutesse ümber. Valisin oma 121st küünelakist välja ainult kolm, mida kaasa võtta, selleks valikuks kulus muide tund aega. (Mul on neid seepärast nii palju, et tegelen hobikorras geelküünte paigaldamise ja hooldamisega).
Riiete pakkimisega ma veel täna oma pead ei murra, aga see on see, mis saab kõige keerulisem olema. Otsustasin, et ma ei võta kaasa väga uusi ja firmariideid, kuna tegelikult saab sealt ju kõike väga odavalt osta. Kui kohapeal olles kotis ruum otsa saab, siis pole kahju osa riideid lihtsalt ära visata. Loomulikult on mul omad lemmikud, mis ma kaasa võtan, aga siiski tuleb teha omad valikud. Hea seegi, et tegu on sooja kliimaga ja maikad ning seelikud ei võta palju ruumi. Oluline on ka see, et ei oleks kortsuvast riidest materjalid. Ühesõnaga täielik peavalu selle võta või jätaga.

Eile oli meil viimane bingoõhtu. Oleme oma kambaga viimased pool aastat pea iga kolmapäev bingot mänginud. Vahel harva on keegi nurkade mängu võitnud, kuid põhiline on just see kesknädalane kokkusaamine ja koos söömine ja koos teleka vaatamine ja lobisemine ja nalja tegemine. Seda ma jään kindlasti igatsema- Kannikese tänava pansionaadi bingoõhtuid. Aga ma ütlen, ükskord me võidame niikuinii!

Minu viimane tööpäev on alles pühapäeval, seega suurt lõpupidu, kui sellist ei tule, kuid homne õhtu on vaba ja siis on viimane võimalus midagi ette võtta. Peale seda tuleb muidugi laupäeva hommikul tööle minna ja päev vastu pidada. Kuldaril oli juba täna peale 8 aastat Ericssonis viimane tööpäev koos kuue kilo kringliga. Järgnevad päevad on juba hommikust õhtuni ajaliselt broneeritud ja mööduvad pakkides, asjade kolimisega, viimaste asjatoimetustega ja reisiks vajaliku info kogumisega, et saaks kohalejõudes kohe esmaste bürokraatlike protseduuridega peale hakata.