reede, 13. detsember 2013

+365 päeva ja Canyoning

Tere

Meil on nüüd oma praegusel töökohal jäänud veel umbes-täpselt kuu aega. Mõnes mõttes ei jõua ära oodatagi, millal juba minema saaks, teisalt on siin juba niivõrd hea positsioon sisse töötatud. Kuid selleks me Austraaliasse ju tulimegi, et mugavustsoonist välja rabeleda.
Just got my second year visa- plus 365 days down under
Seoses Austraaliasse tulemise, olemise ja jäämisega on selgunud, et saime teise aasta pikendust ehk +365 päeva kojusaabumiseni. Koduigatsus kimbutab päris kõvasti, kuid maailm tahab avastamist. Teise aasta viisa saamise eelduseks on kolme kuu farmitöö kogemus. Tänu sellele, et soovisime oma nö. farmitöö ruttu kaelast ära saada alguses, oli meie algus ka üsna vaevaline. Samas tasus see end ära, et nüüd viimasel minutil ei pea kuskilt enam otsima. Saatsime varakult oma taotluse ära ja maksime suure summa raha. Vastuseks saime, et peab minema kopsupilt tegema taaskord, mida me Eestis juba teha saime. No kui peab, siis peab. Selgus, et Tasmaanias saab teha seda vaid pealinnas, mis asub meist hea nelja tunni autosõidu kaugusel. No kui tuleb minna, siis tuleb minna. Maksime kopsaka raha jällegi ja tunni aja pärast saadeti kiri, mis näitas rohelist tuld jäämaks rohelisele mandrile.


Kuna Hobartisse sõit tuli ette võtta, siis otsustasime sinna jääda juba mõneks päevaks. Nautisime väheke suurema linna elu, käies mööda poode ja söögikohti. Õhtul käisime vaatamas stand-up comedy´t, kus sai nalja, kui palju. Tegime väljasõidu ka kuulsasse Port Arthurisse, mis on vana vanglakompleks üsna poolsaare tipus. Sinna viidi omal ajal karistust kandma kurjategijaid üle Austraalia ja Inglismaaltki. Üheotsapileti Port Arthurisse sai üsna kergelt, ka leivapätsi tuuri panemise eest. Üheotsapileti just seetõttu, et tagasisõitu ei pruukinud sa enam ära ootata. Karistusaeg oli pikk ja tingimused karmid. Kongid olid imepisikesed ja pimedad. Kohalike mõistes on tegu väga vana ajalooga hoonetekompleksiga, ikka uhked paarsada aastat. Mina, kes ma olen kasvanud üles Padise kloostri küljeall, mis on ikka sajandeid vanem ehitis, ei läinud väga eufooriasse sellest.

Porth Arthur
Don`t leave me here!

Igal laupäeva hommikul toimub Hobarti linna sadamas kuulus Salamanca market, mis on käsitöömeistrite turg. Kohal on ligikaudu kolmsada kauplejat nii söögi-joogi, disaini, ehete, kui muu põnevaga. Päeva tipphetkeks, võib öelda, et isegi möödunud üheksa kuu tipphetkeks kujunes päris kääritatud LEIB! Rukkijahu leiba võib siin kohalikest pagariäridest ka leida, kuid seda õiget kääritatud leiba, pole veel kohanud. See oli veel täitsa soe ja lõhnas nii hästi! Asusime otsekohe asja kallale ja murdsime otsast ning sõime paljast leiba :D

Härra soovil käisime jällegi ka ühes viskitehases, õigemini selle esinduspoes, kus ta muidugi mekitas nii mõndagi erinevat sorti kangemat kraami.
Nant`s whiskey distellery
Kuna ilm meie edasist päeva väljas veeta ei soosinud, siis otsustasime Hobartist jalga lasta. Et mitte veel koju minna, helistasime oma sõpradele Chantele ja Eganile, kes olid meie töökaaslased ja kolisid nüüd Tasmaania idakaldale tööle, kas nad pakuvad meile tassikese teed. Seda olid nad muidugi lahkelt nõus tegema. Nii põrutasimegi idakaldale, kus me varem käinud polnudki. See peaks olema Tasmaania üks ilusamaid piirkondi. Veetsime mõne tunni kvaliteetaega oma sõprade seltsis, kes kutsusid meid tagasi külla ja seda võimalust me kindlasti ka kasutame.




Eelmise nädala vabade päevadega otsustasime midagi ekstreemset ette võtta. Meie rahvuspargis korraldatakse Canyoning`i, mis oma nime järgi reedab, et tegu on kanjoniga. Töö kaudu saime priipääsmed, mis maksavad muidu 200 dollarit inimese kohta. WinWin! Et kõik liiga hea ei oleks, siis mängis ilm siga niiet vihma sadas, väljas oli 7 kraadi sooja ja jäine tuul, vee temperatuur 6 kraadi. Ent lubasime minna, rivistasime end pool üheksa hommikul kohale, kus toimus väike loeng ohutustehnikast ja allkirjastasime A4 mahus lepingu ohtudest, mille eest me ise vastutust kanname.
Kaheksast osalejast ja kahest instruktorist olid kuus eurooplast, ehk meie, üks paar hollandlasi ja üks paar inglasi.
The beginning

Ready for the adventure
Esmalt ootas meid ees kolmveerandtunnine matk koos oma varustusega sihtkohta ehk Dove Cayon`ini. Tõmbasime kalipsod selga, kiivrid pähe ja neljatunnine seiklus sai alguse. Kuldar võttis ka meie gopro kaamera kaasa ja salvestas kogu materjali, ükskord saab sellest ka video. Esmalt tuli kaljulaskuda ja siis- sulps jääkülma vette! Sa tunned, kuidas see vesi imbub vaikselt üle kogu su keha ja see ei ole meeldiv tunne, kui tead, et ees ootavad mitu tundi vees hulpimist. Prr! Vesi oli üsna kiire vooluga ja kuna seljas olid ka vestid, sai päris mugavalt mööda jõge triivida. Jalad eespool, sest kogu ala oli täis suuri ja väiksemaid kive. Juhendaja läks kõige ees ja kui oli stop koht, tuli veest välja minna. See tähendas, et tuleb mingi action. Nonii, esimene hüpe. Hüpe! Mulle ei meeldinud isegi kehka tunnis vette hüpata. Veelgi enam teha seda pea eest tundmatusse pimedasse ja külma vette. Okei. Panen silmad kinni ja hüppan. Kiivrialune kapuutsiga kalipso oli vaakumina mu pea ümber ja niikui mu pea vee alla sulpsatas, tungis vesi ilge puguga kuklasse, tekitades mega peavalu.




Fun

Aga tsirkus läheb ju edasi. Vahepeal sai jälle mõnusalt triivida ja siis jälle stop. Järgmine hüpe, ja järgmie, ja järgmine ja siis üks kuuemeetrine!! hüpe, kus tuli mitmeks sekundiks vee alla jääda ja mulle see värk ikka ei meeldinud. Üks hüpe oli selline, kus tuli istukil alguses alla laskuda, ma jäin sinna muidugi kinni ja siis ei teadnud, kas uuesti hingata või kinni hoida või mis teha ja siis ma jäin veel kose alla tugeva voolu all ka veel mõneks lisa sekundiks niiet ma olin ikka täitsa närvis kohe. Ma muidu ei ole selline hädapätakas, aga nii kuradi külm oli. Lõpus oli jälle triivimist ja see oli lõbus. Kokkuvõttes oligi hästi lõbus ja mul on hea meel, et ühe ekstreemse kogemuse võrra jälle rikkam olen.
Kanjoni põhjast mäe otsa tagasi kõmpimine oli jällegi nelikümmend minutit väga rasket matkamist märgades ja rasketes kalipsodes, mis olid vaakumis ja ei lasknud sul oma jäsemeid õieti liigutadagi.
6m high jump into deep and ice cold water






Läbikülmununa ennetasime haigust vana hea külmarohu- Jägemeistri pitsidega. Õhtul oli siiski väheke kehva olla ja sai veel palavikutablett igaks juhuks võetud, õnneks järgmine päev ei olnud viga midagi, peale matkamisest valutavate lihaste.
Done!
Ahjaa, levitan ka siin infot. Nimelt otsib minu Haapsalu korter endale uusi üürilisi juba selle aasta lõpust alates.
http://www.city24.ee/kinnisvara/pcm56z



teisipäev, 26. november 2013

Reunion ehk Elo ja Kareliga Tasmaania ringreisil

 Tervitused!

Nagu ma eelmine kord juba mainisin, siis ootasid meid ees neli vaba päeva ja mitte ainult. Nimelt toimus üle poole aasta taaskord ühinemine Elo ja Kareliga, kellega oma reisi alguspooles Perthist läbi kõrbe Adelaidi sõitsime ja sealt edasi läksid meie teed Melbournis lahku. Meie sattusime sinna hullu muti juurde oma wwoofingut ehk vabatahtlikke farmipäevi tegema ja sealt edasi juba Timi ja Lizi juurde hea farmielu peale.
Lillelaps
All the lookouts here are worth their name.
Looduslapsed

Typical
Elo ja Karel otsisid veel mõnda aega oma farmikohta ja kannatlikkus tasus ära. Nad said tõelise Austraalia outbacki kogemuse osaliseks, töötades keset eikusagimaad suures lehma ja lamba kasvanduses. Ent pere oli tore, jäid ka nemad sinna tunduvalt kauemaks, kui hädavajalik.
Kutsusime neid endale külla ja tulidki J

Reunion
Preilid
Esimesel päeval, kui nad meile saabusid, olime meie tööl, niiet neil jäi aega meie Cradle Mountain rahvuspargis matkata. Juba järgmisel hommikul pakkisime end rõõmsalt taaskord neljakesti auto peale ja alustasime oma puhkust, võttes suuna Lääne Tasmaaniasse, mis on enamuselt vaid looduskaitseala ja teid sinna ei vii. Tegime 10 kilomeetrise matka, et näha Tasmaania kõrgeimat juga. Oli väga võimas.

124m kõrgune looduslik juga, mida sai eemalt vaadata ülikitsa ja pika rippsilla pealt.
Käisime liivaluidetes, mis laiusid mööda rannaäärt 30 kilomeetrit. Ütleme nii, et oli lõbus ja peale ülepeakaela liivas hullamist tuli veel õhtulgi püksisäärest nirinaga liiva välja.
In action
Igav liiv ja tühi väli

Sand storm

Fun!
Selle reisi läbivaks vaatamisväärsuseks olid tammid. Nimelt Härral on mingi värk nende tammidega, mis on siin tõesti üle saja meetri kõrgused, aga ... no palju võib neid vahtida?? Tüdinenud!
Teine päev oli enamasti sõitmispäev üles põhjapoole ja üldiselt sadas vahelduva eduga pidevalt. Ilmale vastavalt sai tehtud üks vihmametsa matk. Õhtu lõpetuseks leidsime ühe väga mõnusa hotelli Strahani linnakeses, ookeani ääres. Alumisel korrusel oli suure kaminaga elutuba ja köök, üleval kaks suurt ja äärmiselt hubast magamistuba ning vannituba, kõik oli väga maitsekalt sisustatud ja jäime väga rahule. Maja oli pika ajalooga ja omanikud toredad. Õhtu veetsime Monopoli mängides. Hommikuks oli ilm muutunud ja nautisime oma terrassil päikesepaiste käes hommikusööki.
Meie armas hotell


Selle linna kõige populaarsem vaatamisväärsus on The Nut ehk poolsaare tipus asuv mägi. Ülesminek oli üsna otsejooneline ja võttis korralikult võhmale, aga vaated olid kenad.

The Nut
On the top of the Nut
Olympic champions greeting

Sightseeings
Edasi sõitsime mööda rannikuäärseid vaatamisväärsusi ja lõpetasime oma päeva Burnies. Selles linnas käime me üsna tihti, nimelt on see meile läheduselt teine linn, asudes vaid ja ainult 101 km kaugusel. Käisime kinos vaatamas filmi The Counceler, mida ma küll soovitada ei julge kellelegi. Ärge laske end headest näitlejatest eksitada!

Sai käidud ka vanade autode muuseumis jällegi. Seekordsed iludused olid pärit esimesest Fordi väljalaske satsist.

Vanade fordide hingeelu
Õhtu tippsündmuseks olid aga pingviinid! Meie olime neid juba ka varem näinud, kuid nad on nii imetlusväärsed, et ilmselt ei jää see viimaseks korraks. Praegusel ajal on nende pojad juba nii suured, et pistavad oma ninad pesadest välja, niiet nägime ka Lolosid ja Pepesid J
Pingviinipoiss Balbiino
Knock-knock, who`s home?
Viimasel päeval käisime shoppamas ja koobastes, mis olid päris muljetavaldavad. Käigud läksid päris kaugele ja olid hästi valgustatud, lisaks giid, kes väga entusiastlikult juurde rääkis.

Maakera sees. Underground
Alkoturistid nagu me oleme, külastasime Hellyers Road viskitehast koos tuuriga. Lõpetuseks muidugi degustatsioon. Tegelikult on see alkoholi kultuur siin lihtsalt nii teistsugune ja laialdane. Meil on ju vaid mõned tehased, kes midagi villivad, ülejäänu on üle maailma kokku imporditud. Siin aga on kõikjal veiniistandused ja muud tehased, millel on ka niiöelda cellar door, ehk siis on pidevalt külastajatele avatud. Võrreldes alkopoega on hinnad paremad, samuti valik ja loomulikult kogu õhkkond iseenesest.
Üks äraütlemata kallis ladu. Ühe tünni pealt makstakse  aktsiisiks 10 000 dollarit (7500 euri). Sisu on ka  muidugi kallis, pool liitrit algab umbes 30st eurost.
Hea kraam

Somewhere under the rainbow
Jõudsime tagasi Cradle Mountanisse ja Elo ning Karel veetsid veel viimase öö meie juures. Peale seda tuli tagasi minna töörütmi, kuid siinkohal jätan jällegi lahtised niidiotsad. Käisime vahepeal ka Tasmaania pealinnas, Hobartis uuesti. Miks ja mis?? Sellest juba järgmisel korral.


Cheers!

pühapäev, 10. november 2013

Uus pereliige (armuke) Canon 6D

Tervist

Siit tuleb üle pika aja üks kiirsissekanne. Et enda kirjalaiskust natukenegi põhjendada, siis loodetavasti suur enamik on juba näinud videot, mis sai lõpuks kaheksa kuud hiljem kokku monteeritud. Ühesõnga võttis selle nikerdamine palju aega ja selle valmissaamine läheb ühe blogijutuna kirja. Punkt.

Check your mailbox!
Aitab vabandustest, asja juurde! Kes veel ei ole näinud, siis esimene video esimesest seitsmest päevast Eesti-Läti-Inglismaa-Dubai-Brunei-Malaisia-Austraalia maailmaturneest sai lõpuks kokkulõigatud ja siin ta on. Loodetavasti juba peatselt on tulemas uusi episoode teleseriaalist “Soojale Maale”.

http://www.youtube.com/watch?v=ORZUgyk9964

Midagi põnevat seekord eriti toimunud ei ole. Töötähe all. Küll aga võib saladuskatte all öelda, et järgmine sissekanne tuleb küll põnev J Uus nädal toob kaasa endaga neli vaba päeva ja mitte ainult…
2in1 ehk kaks pead on ikka kaks pead.
What`s in the pocket?
Ilma kohta nii palju, et sajuste päevade arv on vähenenud. Lund ka väga tihti ei saja. Kahel päeval järjest õnnistati meid ootamatult 16 soojakraadiga. (Kaks päeva enne seda tuli lund kusjuures). Istusin päeval kella 14-16 vahel õues tüdrukutega ja tähistasime kevadet värviliste jookide ning edevate kõrte ja vihmavarjudega. Panin enne isegi 30se kaitsefaktoriga kreemi peale. Ja kui tuppa läksin, siis sain aru, et hakkan värvi muutma. Oiplinnn!!! Ma olin niii ära põlenud. Nüüd ma usun neid, kui na väidavad, et siin kohal on osooniauk. Mingi naiselik vaist vist aimas mu õnnetust ette, sest just eelmine nädal sai ostetud aloe kreem, mis jahutab päikesepõletust. Ilmselt tänu sellele ma nahka maha ei visanudki. Kohalikud muidugi naersid valge eestlase üle :)
I` m from cold country! And it`s not even summer jet...
Uudis! Meie perekonda lisandus ka uus liige Canon 6D kaamera, mis on hinnalisem, kui meie neljarattaline sõber, auto. Härra on oma uuest sõbrannast väga sissevõetud ning kannab teda pidevalt endaga kaasas, avab kõik uksed ja kohtleb õrnalt. J


Uue silmarõõmu koju eskortimine
Uut sõbrannat hoitakse hellalt oma ligi, proua vaadaku ise, kuidas kividel koperdamisega toime tuleb
Mõnel korral oleme ka matkamas käinud. Siinkohal rohkem midagi ei kommenteeri, kui et võhmale võttis see turnimine. Aga see oli seda väärt, veenduge ise!

The beginning of the famous Overland track (six days of hiking)
Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgel
Maailma serval
Kivil istus väike konn..
Kivil istus väike konn vol2

No words needed

Live music. Iga kahe nädala tagant käib meil pillimees pubis mängimas. Alati ühineb temaga ka oma töötajaskond. Saksofonil peakokk, lauljanna kontorist, vahel toovad kokapoisid ka omad kitarrid-trummid välja. Mul hakkavad juba kohalikud kantrilalulud selgeks saama.

Cheers! ;)